Pildid|Raamatublogi|Autorid|Kirjastusest|Raamatuklubist|Kontakt ja Varraku poed|In English
|Uudised|Uued raamatud|E-raamatud|Ilmumas|Soodushinnad!|Edetabel
SARI "101 Eesti..."
Kriminaal- ja põnevusromaanid
Ilukirjandus
Luule
Laste- ja noorteraamatud
Biograafiad ja memuaarid
Ajalugu, filosoofia
Teatmeteosed
Tervis ja eneseabi
Kokaraamatud
Loodus
Õpikud
Esoteerika
Varia
Arhiiv, läbi müüdud

INGRID. KIRJAD EMALE AMEERIKAST


Tutvu raamatu sisuga.pdf

(Läbi müüdud)
Ingrid Polikarpus

Koostanud ja toimetanud Anne Velliste

328 lk, kõva köide
Ingrid Polikarpus (1922–1993) oli pärit Viljandist, tuntud arsti ja omavalitsustegelase Eduard Sibula ja ooperilaulja Lucie Sibula perest. Tallinna konservatooriumi tudengina abiellus ta 1943. aastal kunstikooli õpilase Ülo Polikarpusega. Septembris 1944 põgenes Ingrid koos mõnekuuse lapsega kodumaalt ning oma sõjas olnud abikaasaga kohtus ta alles Saksamaal. 1951. aastal siirdusid Polikarpused USA-sse, Lakewoodi, kuhu rajasid kodu ning kasvatasid üles viis last. Kuidas sellega hakkama saadi, sellest Ingridi lugu tema mälestuste, kirjade ja päevikumärkmete kaudu räägibki. See on lugu, milles on armastust ja vihkamist, allaandmist ja jaluletõusmist, traagikat ja ohvrimeelsust, jumalakartlikkust ning usku headuse võitu. Ridade vahelt aimuvad  küsimused, millest ei saanud kirjutada raudse eesriide taha, kuid eelkõige räägib „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“ eesti emast.

Ilmunud juulis 2009
 

"Kohtumine emaga"
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Eelmisel nädalal tuli Kurenurme Anne Velliste, kaasas kirjastuse Varrak poolt väljaantud värske raamat – minu ema mälestusteraamat pealkirjaga „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“. Hoides käes seda teost, mis sisaldas mu ema mälestusi, kirju ja päevikukatkendeid ja mis oli raamatu koostaja ning toimetaja Anne Velliste poolt tervikuks põimitud, oli mul tunne, nagu ma kuuleksin oma ema häält. Anne oli avalehele kirjutanud mulle ka pühenduse: „Viidole uueks kokkusaamiseks emaga. 7. augustil 2009.“ Ja just nõnda ma tunnengi iga kord, kui ma seda raamatut käes hoian.

Oma ema mälestusi lugesin ma esimest korda alles nüüd. Nägin teda nagu esimest korda sellisena, nagu ta tegelikult oli – naisena, kellel olid oma unistused, oma armastus, oma kannatused, mida ta elas läbi oma viie lapse kõrvalt. Aga lõpuks sain ma oma ema tundma ka kui kirjanikku.

Sam Perkinsit teab enamik raamatute väljaandjaid ja toimetajaid Ameerikas. Teda võiks nimetada toimetajate toimetajaks. Kui palju on aga neid, kes teavad, et kui poleks olnud Sam Perkinsit, siis poleks kunagi antud välja Thomas Wolfi „Look Homeward, Angel´it”? Thomas Wolf viis Sam Perkinsile kastide viisi pabereid, märkmeid, ideid, mis olid kribitud märkmepaberitele. Nende paberite põhjal panigi Sam Perkins kokku ja toimetas trükki selle Ameerika kirjanduse väärtteose. Sam Perkins oli ühtlasi ka F. Scott Fitzgeraldi, Ernest Hemingway ja paljude teiste tuntud kirjanike teoste toimetaja, kes kõik on oma edu võlgu just talle. Mina võin ütelda, et Anne on minu ema raamatu Sam Perkins.

Minu ema põgenes Eestist 1944. aasta sügisel, kaasas sülelaps, kes polnud veel aastanegi. Tema jaoks jäi reaalne aeg seisma kohe, kui ta oli jätnud seljataha oma armastatud kodulinna Viljandi ja kodumaa. Vaevalt et mu ema oleks kunagi julgenud uskuda, et ühel päeval on kõikide Eesti raamatupoodide akendel teos, mille kaanelt ta ise koos oma esmasündinud pojaga vastu naeratab. Õnnelikuna, sest see foto on tehtud Eestis enne sõja jalust põgenemist. Ma ei kujuta ette, et mu ema oleks tahtnud oma elus midagi enamat kui just seda – tulla tagasi oma sünnimaale sellisel vaimsel viisil, nagu ta seda nüüd teinud on.
Olen oma ema mälestusteraamatu üle nii uhke, et andestan emale kõik ta kartused ja rahulolematused minu suhtes. Ja ma tänan teda tema põhjendamatu usu eest minusse. Ma pole olnud parim poeg, keda üks ema võiks endale tahta, aga ma olin tema poeg. Ta oli minu ema ja sellisena mäletan ma, kuidas ta ise hoidis ikka tagaplaanile, et meie peret koos hoida, ja kes kannatas kõige enam, kui peres asjad kontrolli alt väljusid.

Ma ei usu, et meie perekonnalugu erines teiste eesti perede loost. Öeldakse, et iirlastel on palju laule emast sellepärast, et keegi teine ei suudaks välja kannatada nende meespere joomisi ja kaklusi. Ka minu ema pidi mind nii mõnigi kord ukselävelt tuppa talutama, kui ma veel noor olin, aga kunagi ei öelnud ta järgmisel päeval teistele ega mulle endalegi ühtegi sõna. Nagu kirjanikule kohane, elas ta oma mured ja vaevad, aga ka rõõmud läbi kirjutuslaua taga.
Ma tunnen oma emast suurt puudust. Ma ei kujutanud enne ettegi, kui palju valu ma talle tegelikult omal ajal põhjustasin, pidades lahinguid oma isa või vennaga. Ja mul on kahju, et ma nii vähe temaga arvestasin. Ta oli mu ema ja emad ju peavadki olemas olema oma laste jaoks. Alati. Aga alati ei tähenda igavesti.
Ma loodan, et selle raamatu ilmumisega olen ma mingilgi moel tasunud oma emale selle eest, et ta oli nii pühendunud meile, oma lastele. Ma olen oma emaga jälle kokku saanud.

 

Livia Viitoli arvustus Postimehes>

 

Kirjastus Varrak
Pärnu mnt 67a
10134 Tallinn

Toimetuse tel.:
Müügiosakonna tel.:  
E-post:

 +372  6161 038
+372  6161 035
 varrak (at) varrak.ee

mikare.net