Merete Mazzarella
VANAEMADEST JA LASTELASTEST. Täna õhtul me mängime…
Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
216 lk, pehme köide
„Täna õhtul mängime …“ räägib Merete Mazzarella suhtest oma Ameerikas elavate lastelaste Amelia ja Jacobiga. Kuidas toimib selline kaugsuhe, kuidas tunneb end vanaema, kellel pole oma lastega ühist keelt ega kultuuri ning kes sügaval südames ja tihkamata seda peaaegu tunnistada isegi põlgab kultuuri, millega lapsed ookeani taga üle kallatakse? Kas põlvkondade järjepidevus, põlvest põlve edasi antud pärlikee või fotoalbum kaotabki tähtsuse? Kas mitusada aastat perekondlikku mälu ja lugusid peab taanduma inglise keele, arvutimängude ja pinnapealsete suhete ees? Kas me saame midagi teha? Või kas midagi on üldse tarvis teha?
See, et tuntud ja auhinnatud soomerootsi kirjandusteadlase ja esseisti Merete Mazzarella esimene raamat alles nüüd eesti keelde jõudis, on isegi pisut üllatav. Debüteeris ta juba 1979. aastal autobiograafilise teosega „Först sålde de pianot” („Kõigepealt müüsid nad klaveri“), mis rääkis tema elust diplomaadi tütrena, kes elas lapsepõlves nii Šveitsis, Hiinas, Türgis kui ka Suurbritannias.
Rahvusvaheline mõõde iseloomustab kogu tema elu ja loomingut. Mazzarella isa oli soomerootsi diplomaat, ema taanlanna. Tema esimene abikaasa oli itaalia juurtega britt, teine rootslasest kirjandusprofessor ja praegune elukaaslane on soomerootslasest filosoof. Mazzarella antropoloogist poeg elab Ameerikas ja oli abielus ameeriklannaga. Niisiis on Mazzarella elanud suure osa oma elust eri paigus ja eri kultuurides, ometi peab ta oluliseks juuri ja traditsioone.
Nüüdseks on tema sulest ilmunud ligi kolmkümmend raamatut, mille hulgas on ka romaane ja kirjandusteaduslikke üllitisi, ent kõige laiema kõlapinna on leidnud tema elulised mõtisklused. Käsitletud teemade seas on näiteks identiteet, vananemine, pensioniiga, truudusetus ja ema surm; nüüd eesti keelde jõudnud raamatus on vaatluse all suhted laste ja lastelastega. Kirjandusloolasena on talle väga olulised märksõnad mälu ja kultuur. Tema raamatutes leidub palju ausalt isiklikku, mis on aga asetatud üldisse konteksti ja millele on lisatud näiteid ilukirjandusest. Ta esitab küsimusi, teadmata ise kõiki vastuseid, julgeb avaldada selliseidki mõtteid, mille üle ta just uhkust ei tunne, ja temaga on hea kaasa mõelda. Ta arutab otsekoheselt ka raskeid teemasid ning tekitab meis tunde, et nendest teemadest saab rääkida ja peabki rääkima, sest see kuulub inimeseks olemise juurde.
Lisaks lastelastele räägib raamat ka ämma- ja emarollist, uue aja vaba- ja avameelsetest peresuhetest. Sekka pikitud ekskursid tema enda pere ajalukku ja kirjanduslukku avardavad pilku. Kõlama jääb lugude jutustamise, perekondliku mälu edasikandmise tähtsus. Merete Mazzarella ütleb, et ta tahab olla traditsioonide vahendaja, soovides oma lastelastele asjade ja lõbustuste asemel pakkuda teadmist, et praeguse hetke horisont ei ole kõige olemasoleva horisont.
Lõpetuseks paar stiilinäidet. Täpne, vaimukas ja liigutav.
Mõistan ühte head – vabatahtlikult lastetut – sõpra, kes oli ühel ja samal nädalavahetusel kohtunud oma mehe kõige uuema lapselapse ja heade sõprade uue Jack Russelli terjeriga ning kirjutas, et tõele au andes oli tema meelest terjer armsam, kusjuures eriti meeldiv oli see, et polnud vaja arutada, kumma nägu ta on.
Ja veel:
Tunnen end ebamugavalt, kui ma kingin Ameliale midagi ja tema vastab: „I love you.“
Muide: kas mina ütlesin kunagi oma vanaemale, et ma armastan teda?
Vaevalt et ma seda üldse kunagi vanaemale ütlesin.
Mul on raske ette kujutada, kuidas mu vanaema oleks reageerinud, kui ma oleksin talle öelnud, et armastan teda.
