Anne Applebaum
PUNANE NÄLJAHÄDA. Stalini sõda Ukrainas
Tõlkinud Kalev Lattik
448 lk, kõva köide
Vaidlus kas või kommunismiohvrite memoriaali üle Tallinnas näitab, kuidas ka meil Eestis – riigis, mis on kannatanud kommunistide käe all – leidub neid, kes kommunismi koledusi millekski ei pea. Mida siis veel arvata Läänest, kus enamik inimesi teab kommunismi vaid raamatutest? Ometi on ka Läänes tublisid ajaloolasi ja poliitikuid, kes saavad aru, et Euroopa ja maailma ajaloo paremaks mõistmiseks tuleb kõnelda rohkem kommunismi kuritegudest.
Üks sellistest inimestest on ameerika ajaloolane ja ajakirjanik Anne Applebaum, kes visa järjekindlusega on uurinud kommunismi ajalugu. Nii on eesti keeles ilmunud temalt juba raamatud „Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu“ ja „Raudne eesriie: 1945/1956“.
Nüüd siis eesti keeles „Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas“ ehk raamat golodomorist, kus hukkus mitu miljonit inimest. Applebaum viitab ukraina teadlastele, kelle järgi on täpsem hulk neli miljonit ja peab 10 miljonit hukkunut selgelt liialduseks. Ent raamatu pealkirja valikul tal kahtlusi ei ole: see oli Jossif Stalini teadlik sõda ukraina rahva vastu.
Põhjuseks õilmitsev kultuur
Kuidas siis kõik alguse sai ja kuidas kõik juhtus? Applebaum alustab tegelikult kaugemalt, mitte kohe näljahädast. Õieti on Ukraina näljahäda omamoodi kulminatsioon sellele, mis oli eelnenud ehk Ukraina murdmisele. Juba tsaarivalitsuse ajal olid ukrainlased püüdnud arendada oma kultuuri ning bolševike võimule tulles see kultuur alguses õilmitses. Ukraina revolutsioon Vene kodusõja ajal on midagi, millega ei tahaks väga kokku puutuda ükski ajalootudeng, sest väga keeruline on meelde jätta, kes parasjagu mingit osa Ukrainast valitses ja millal võim vahetus. Seegi jättis jälje Ukraina identiteedile.
Ent bolševike kultuuripoliitika oli teatavasti mitme näoga. Kui 1940. aasta Eesti sündmuste kohta kasutab äärmuslik Nõukogude ja Vene propaganda mõtet, et siia toodi Punaarmeega ka kirjaoskus, siis üle Nõukogude Liidu 1920. aastail kirjaoskus koos nõukogude võimuga mitmele poole saabuski – pidid ju Nõukogude rahvad saama bolševike järgi ka haridust. Ja nii juhtus, et Ukrainagi sai bolševike rahvuspoliitikast osa.
Applebaum meenutab ka varasemat, 1920. aastate alguse näljahäda Nõukogude Liidus, kuid siis suudeti näljale piir panna rahvusvahelist abi vastu võttes. Bolševikud suhtusid rahvusvahelistesse abilistesse alati suure kahtlusega ja hiljem sattusid repressioonide ohvriks need, kes olid teinud nendega koostööd, kuid esialgu NEPi tingimustes hakkas Nõukogude Liit pärast kodusõda veidi toibuma.
Näljahäda kui väljasuretamine
Kuid 1920. aastate teiseks pooleks oli võimu konsolideerinud Jossif Stalin, kes oligi täitnud varem rahvuste rahvakomissari kohta. Umbes samal ajal kui Nõukogude Liit keeras NEPi rajalt kõrvale, kogunesid tumedad pilved ka Ukraina kohale. Loomulikult olid need kaks omavahel seotud, sest NEPi lõpetamine tähendas industrialiseerimist ja ennekõike Ukraina näljahäda silmas pidades kollektiviseerimist. Talupoegkond endisel kujul pidi oma eksistentsi lõpetama.
Ukraina juhid arreteeriti, ukraina kultuurile anti hoop, ent põhiline väljasuretamine tuli ikkagi koos näljahädaga, kus inimestel ei lubatud kodunt lahkuda ja neilt võeti ära kõik toiduvarud. Päris lohutu on lugeda Applebaumi kirjeldust, mida nälg inimestega teeb. Mõned kirjeldused on tõesti õõvastavad, võrreldavad holokausti kirjeldustega. Ent kui holokaust oli industrialiseeritud tapmine, siis golodomor oli tapmine tänapäeva tsentraliseeritud haldusaparaadi kaudu.
Ajalookirjutust saab kategoriseerida mitmeti, kuid üheks mõõdupuuks on, kas seda tehakse kui kroonikat või kui poleemikat. Ehk siis küsimus, kas panna kirja üksnes faktid või tuua paralleele ka tänapäevaga ning anda oma hinnang toimunule. Applebaum on kindlasti viimase variandi viljeleja, eks ole ta ka ajakirjanik, esinedes kolumnidega regulaarselt ajalehes The Washington Post.
Miljonite surma ignoreerimine
Väga hariv ja huvitav ongi lugeda, kuidas välisajakirjandus sisuliselt golodomori maha vaikis, kusjuures ise sellest teadlik olles. Kuid võimalus töötada segamatult Nõukogude Liidus ja mitte minna pahuksisse Nõukogude liidritega oli liiga tugev motivatsioon, mis tähendas ka miljonite inimeste surma ignoreerimist. Seda vapram on ajakirjanik Gareth Jonesi tegu, kes eiras nõukogulaste ette antud marsruuti ja jalutas ise läbi näljapiirkonna. Näljahäda jõudis küll Lääne teadvusse, aga et samal ajal oli Saksamaa kantsleriks tõusnud Adolf Hitler, jäi sõnum nõrgaks.
Nii nagu praegugi, kui Venemaa eitab Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamist või Skripalide mürgitamist, mätsis Nõukogude Liit kinni ka golodomori. Ka praegune Venemaa on Ukraina sõja valguses jõudnud selleni, et golodomori eitatakse või aetakse see natside kaela. Kui veel perestroika ajal ja vahetult pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist võis Venemaal golodomorist rääkida, siis praegu valitseb ametlikult selle koha pealt vaikus. Applebaum lisab, et pole oluline, kas golodomor kannab genotsiidi, massimõrva või mingit muud silti, oluline on tunnistada selle olemasolu ja et see oli tahtlikult esile kutsutud.
Lõpetab aga Applebaum positiivsema noodiga – hoolimata näljahädast jäi ukraina rahvas kestma ja eks golodomor ole osa ka ukraina identiteedist. Teadmine mineviku kohta aitab kujundada tulevikku, on Applebaum kindel. Ma arvan, et sama mõte kehtib ka Eesti kohta.