0

Jaan Martinson: Inimesed surmahaldja uulitsalt ehk eesti krimileedi luigelaul

Katrin Pauts
MARDUSE TÄNAV

Kuigi räägitakse, et Katrin Pauts olla pisut rahulikumaks muutunud, mis selgub ka raamatus, kus tumedat on vähem, paneb ta ikka krimiloole maa-aluse pealkirja. Nojah, olgu siis pealegi surmahaldja tänav.

Hoobilt tuli mõte, et Pauts võiks järgmisena ette võtta nüüdisaegse tagahoovi kirjeldamise ja kribida valmis loo „Madruse tänav” rikkuritest, kes põlgavad nii vääritu nimega uulitsat ‒ saati kui naabrid peesitavad „kapteni” aupaistes. Ju ta hakkama saaks.

Enne kui „Marduse tänava” kätte võtsin, kuulsin siit-sealt, et see on meie krimileedi parim raamat. Raske võrrelda, see pole kaugushüpe, kus 8.10 on vägevam kui 7.79. Pigem on tegu teistsuguse Pautsiga, rahulikuma ja klassikalisemaga, kes ei reklaami Eestimaa süngemat poolt.

Siin-seal on Pauts pidanud selgitama, et „Marduse tänav” pole seriaali “Nukumaja” mahakirjutus. Vahet pole. Vähemalt neil, kes telerit ei vaata.

Nagu öeldud, on seekordne raamat klassikalisem. Kirjaneitsi, kes muidu kirjutab ajaloolisi põnevus-armastus-mistahes lugusid, satub kodutänaval kummalisse letaalsesse õnnetusse. Ikka juhtub, kui elukoht kuulutab surma.

Lahkunu maja võtab üle tema noorem õde, kellega vanem sõsar enne surma üle pika-pika aja soovis kokku saada, koos politseinikust abikaasaga ja tasapisi hakkab lahti hargnema tegelikkus, mis polegi nii müstiline, nagu pealtnäha paistab.

Mõistagi kirjeldab Pauts Eestimaad ja eestlasi sama autentselt ja värvikalt nagu alati. Usutavalt. Oled veendunud, et Marduse tänav ja seal elavad persoonid on ka tegelikult olemas ja autor viibis mingi ajahetke nende seltsis. Ühesõnaga, Pauts tema parimas kuues.