Lee Child “61 TUNDI”

SISUKATKEND

PEATÜKK NELIKÜMMEND KOLM
Boeing oli edasi sõitnud ja pöörde teinud ning seisis nüüd esimesele
barakireale nii lähedal kui võimalik. Lähedalt vaadates tundus see
hiigelsuur. Võimas, kõrge, lai ja pikk lennumasin puhkas keset
täielikku tühjust, kõrgudes samas olevate hoonete kohal, tuues oma
vilina ja mürinaga läbikülmunud elutusse maastikku mõnevõrra
aktiivset elu. Mootorid töötasid veel häälekalt ja lennuki kõhu
all olev punane vilkur oli veel sisse lülitatud, esimene uks oli aga
pärani lahti. Lennuki sisemus oli valgustatud. Kabiinist ulatus alla
lennurajale alumiiniumist maalriredel. Hiiglasliku lennuki kõrval
tundus see habras, armetu ja peaaegu mittemateriaalne.
Maas seisid seitse meest. Või pigem kuus meest ja poisike. Platot
mitte ära tunda oli võimatu. Neli jalga ja üksteist tolli pikk, aga
objektiivsed mõõdud ei pruugi peegeldada kogu tegelikkust. Tal
oli täiskasvanud mehe kogu ja muskulatuur, samuti täiskasvanu
kindel hoiak, rüht ja liigutused, aga lapse kasv. Ta ei mõjunud
kääbusena. Ega mingi värdjana. Tema käed-jalad, keha ning kael
ja pea olid üsna heas proportsioonis. Mees nägi välja nagu veerandi
võrra vähendatud Ameerika jalgpalli liinikaitsja. Ja kõik. Väike
turske mees. Nagu mänguasi.
Mees näis olevat nelikümmend kuni viiskümmend aastat vana.
Tal oli seljas must jope, peas must villane kootud müts ja käes
mustad kindad. Tal tundus olevat väga külm. Temaga kaasas olevad
kuus meest olid nooremad. Vahest kolmekümnendates aastates. Riided
olid neil samasugused. Mustad joped, mustad mütsid, mustad
kindad. Nad olid normaalset kasvu latiinod, mitte indiaanlased, ei
lühikesed ega pikad, ja neilgi näis olevat väga külm.
Tankimisauto tegi kaare ja peatus Boeingi tiiva lähedal, jäätõrjeauto
sõitis selle kõrvale. Mõlemad autojuhid tulid välja. Nemad ei
teinud lõikavast külmast väljagi. Tegu oli ju Rapic City meestega.
Nemad teadsid, mis on külm. Neilgi olid seljas soojad joped. Mõlemad
olid valgenahalised, keskmist kasu ja sihvakad. Raskustega
kokku puutunud maamehed, kes olid näinud uut ja vana. Käed,
352
jalad, pea, keha. Umbes kolmekümneaastased, aga tundusid neljakümnesed.
Võib-olla küll juba paar põlvkonda tagasi maalt linna
kolinud.
Reacher jäi veel hetkeks oma kohale sooja kätte ja jälgis, mis
toimub.
Plato liikus kuue mehe hulgas ringi. Selleks küll põhjust polnud.
Võib-olla oli see harjumus, võib-olla oma tähtsuse rõhutamine.
Plato ise ja mehed olid relvastatud. Kõigil rippus kaelas
nailonrihma otsas püstolkuulipilduja Heckler & Koch MP5K.
Mustad, lühikesed tüüakad ja ohtlikud relvad. Magasinis kolmkümmend
padrunit. Relvad rippusid rahulikult ja enesekindlalt
puhevil jopede peal. Pära paremal, toru vasakul pool. Kõik seitse
olid paremakäelised. Kõigil seitsmel oli ka seljakott. Mustast nailonist.
Seljakotid tundusid olevat peaaegu tühjad, kui mitte arvestada
midagi väikest ja rasket päris põhjas. Arvatavasti taskulambid,
mõtles Reacher. Tööks maa all. Ja nähtavasti ka varumagasinid.
Relvade jaoks. Varud on alati kasuks. Täielikul automaatrežiimil
teeb MP5 kolmkümmend lasku kahe lühikese sekundi jooksul.
Püstolkuulipildujad. Laskemoonatootjate parimad sõbrad.
Reacher ronis tankimisauto kabiinist välja. Külma ja tuule
kätte. Rapid City meestel polnud ikka veel midagi häda, aga kõik
seitse mehhiklast lausa lõdisesid. Nende näoilme väljendas täielikku
hämmingut. Nad olid ära lennanud soojast õhtust teades,
et lähevad kuhugi külma kätte, aga mõista seda tähistavat sõna ja
tunda seda oli kaks täiesti eri asja. Plato relv hüples kergelt rinnal,
sest mees värises üle kogu keha. Ta käis kogu aeg väikesi ringe
mööda ja trampis jalgu. Mingit osa võis siin muidugi mängida ka
pahameel. Mees oli ilmselgelt närvis. Tema pruun nägu oli morn
ja suu kõverdunud grimassiks.
Rapid City mehed ei tõlgendanud seda õigesti.
Tankimisautot juhtinud mees astus Platole lähemale, ajas käed
laiali, naeratas oma arust vist kavat naeratust ja ütles: „Siin me
olemegi.”
Iseenesestmõistetav tõdemus. Plato vaatas talle tuimalt otsa ja
sõnas: „Ja siis?”
„Me tahame rohkem raha.” Ilmselt ette kavatsetud samm, mis
oli kambamehega varem kokku lepitud. Baarileti taga. Pärast kolmandat
– või neljandat – õlut tundus see kindlasti väga hea mõte.
Ütled mehele hinna, siis aga võtad sõnad tagasi ja küsid rohkem.
Lollikindel värk.
Plato küsis: „Kui palju rohkem?”
Hea inglise keel, kerge aktsendiga, veidi aeglane ja natuke
ebaselge, sest nägu oli külmast kange ja lähedal mürisesid vilinal
reaktiivmootorid.
Tankimisauto juht oli harjunud reaktiivmootorist üle rääkima.
Ta töötas ju lennujaamas.
Nii ta teatas: „Sama palju veel.”
„Topelt?”
„Täpselt nii.”
Plato pilk libises üle kolme oma mehe ja peatus neljandal. Ja
küsis siis hispaania keeles, rääkides külma tõttu küllalt aeglaselt,
nii et Reacher sai temast aru: „Kas sa tead, kuidas see masinavärk
töötab?”
Neljas mees vastas: „Usun küll.”
„Usud või tead?”
„Olen niisugusega töötanud. See tähendab, kütusega. Korduvalt.
Jäätõrjet pole eriti teinud. Pole vajadust olnud. Aga mis seal
keerulist saab olla? Seda tuleb ju lihtsalt tiibadele pritsida.”
„Ütle kas jaa või ei.”
„Jaa.”
Plato pöördus tagasi Rapid City meeste poole. Haaras kinnastatud
kätega relva, kergitas seda ja tulistas mõlemale valangu
rinda. Lihtsalt. Automaatrežiimil. Algul tappis ühe, siis teise. Kaks
lühikest valangut, peaaegu ilma vaheta. Üheksa või kümme lasku
kummaski. Uskumatult kiiresti. Jahmatav laskude tärin. Toru otsast
lendas välja ere, kuni ühe jala pikkune sähvatus. Tühjad padrunikestad
lendasid ülepeakaela keereldes ühtlase messingijoana kõrvale.
Mõlemad mehed varisesid kokku, ümbritsetuna purustatud
kehast tõusnud verepritsmetest ning jopedest valla pääsenud
udusulgede pilvest, esmalt esimene, kohe ka teine; mõlema rinnas
haigutasid verised augud, mis olid küllalt suured, et torgata sinna
rusikas. Nad kukkusid teineteise kõrvale, surnud juba enne, kui
jõudsid maapinnale, süda tükkideks rebitud. Maha langenud, jäid
nad kohe liikumatult lamama, riideräbalad ja inimliha segamini,
kaks väikest hunnikut.
Tuul viis püssirohusuitsu minema, laskude äkiline tärin lõppes
ja jälle võttis võimust reaktiivmootorite vali ja ühtlane ulgumine.
Kakskümmend jalga neist kõrgemal seisis Boeingi uksel lendur.
Juhtunu jättis Reacherile vägeva mulje. Lühikesed valangud,
lasud tihedalt koos. Täpselt kontrollitud vajutus päästikule, täpselt
sihitud, ja relva toru ei tõusnud sugugi. Ja seda kinnastega. Plato
oli seda ennegi teinud. Selles polnud kahtlustki.
Keegi ei öelnud midagi.
Plato vabastas osaliselt tühjaks saanud magasini ühe pöidlaliigutusega
ja see kukkus heleda kõlksatusega betoonile. Sirutas siis
käe ülespoole pööratud peopesaga välja ja jäi ootama. Talle kõige
lähemal seisnud mees sibas lähemale, avas Plato seljakoti, tõmbas
sealt uue magasini ning pistis Plato ootavasse pihku. Plato torkas
selle klõpsatusega oma kohale, tonksas veel kord kontrollimaks,
kas see on ikka paigas, ja pöördus siis Reacheri poole.
„Sina oled vist politseiülem Holland?”
Reacher vastas: „Jah.”
„Lõpuks siis kohtume.”
„Jah.”
„Miks pole uks avatud ja varustus valmis?”
Reacher ei vastanud. Mõtles: mis varustus?
Plato jätkas: „Tead ju küll, sinu tütar on ikka veel minu käes.”
Reacher küsis: „Kus ta on?”
„Ta on koos teistega. Elab unistuste elu.”
„Kas temaga on kõik korras?”
„Seni küll. Aga minu jutt kehtib endiselt.”
Reacher ütles nüüd: „Minu auto läks katki. Kõik vajalik on
pakiruumis.”
„Kus see auto on?”
„Lennuraja teises otsas.”
Plato ei vastanud kohe. See oli hea juhi tundemärk. Pole
mõtet ärrituda millegi pärast, mida pole võimalik muuta. Ta
pöördus ühe poole oma meestest ja ütles hispaania keeles: „Võta
jäätõrjemasin ja too vajalikud asjad politseiülem Hollandi auto
pakiruumist ära.”
Mees hakkas minema, Plato aga pöördus Reacheri poole ja
küsis: „Kus on võti?”
Reacher võttis taskust võtme ja hoidis seda kõrgemal. Plato
tuli oma meeste vahelt välja. Reacher kaalus kaht võimalust. Kas
torgata võti Platole silma või pillata see maha ja virutada Platole
tugev lõuahaak ja murda nii tema kael.
Reacher ei teinud kumbagi. Otse Plato selja taga oli viis laskevalmis
automaati MP5K. Sekundi murdosa jooksul lendaks läbi
õhu seitsekümmend viis üheksamillimeetrist kuuli. Enamik neist
läheks mööda. Aga mitte kõik.
Jäätõrjeautol lükati käik sisse ja see sõitis minema.
Plato astus Reacherile lähemale. Tema pealagi ulatus Reacheri
rinna kõrgusele. Lõug oli täpselt Reacheri vöö kõrgusel. Tõesti
väike mees. Miniatuurne kõva mees. Nagu mänguasi. Reacher kaalus
veel kord lõuahaaki. Halb mõte. Nii madalalt lüüa on peaaegu
võimatu. Pigem lüüa küünarnukiga tema pealagi sisse.
Või lasta ta maha.
Plato võttis võtme.
Käsutas: „Nüüd võta oma jope seljast.”
Reacher küsis: „Misasja?”
„Võta oma jope seljast.”
„Miks?”
„Kas sa vaidled mulle vastu?”
Kuus kätt hoiavad kuut automaatpüstolit.
Reacher seletas: „Ma esitasin teile küsimuse.”
Plato vastas: „Läheme koos alla.”
„Miks mina?”
„Sest sa oled seal varemgi käinud. Keegi meist ei ole. Sa oled
meie kohalik teejuht.”
„Võin ju minna alla ka jopega.”
„Tõsi. Aga sul on seljas erariided. Järelikult pole ka relvavööd.
Ilm on külm ja jope hõlmad on kinni. Seetõttu on sul relvad välimistes
taskutes. Ma olen üsna nutikas mees. Ja ma ei taha minna
mulle tundmastusse kohta koos relvastatud vastasega.”
„Kas ma olen vastane?”
„Ma olen nutikas mees,” kordas Plato. „Kõige kindlam on
mõelda, et igaüks on minu vastane.”
Reacher lausus: „Siin on külm.”
Plato nähvas: „Sinu tütre hauas on veelgi külmem.”
Kuus kätt hoiavad kuut automaatpüstolit.
Reacher tegi parka tõmbluku lahti. Raputas jope seljast ja lasi
maha kukkuda. See vajus summutatud kopsatusega maapinnale.
Glockid, Smithid, padrunikarp, mobiiltelefon. Plastmass, metall
ja kartongkarp. Kolmkümmend kraadi alla nulli.* Tuul. Puuvillane
sviiter. Mõne sekundi pärast lõdises Reacher hullemini
kui ükski teine.
Plato ei liikunud paigast. Reacher mõtles: varsti jõuab jäätõrjeauto
tagasi ja juht räägib lömmi sõidetud Fordist. Ei lähe kuigi
palju aega, kui keegi vaatab teisele poole ja märkab purustatud
seinaga barakki. Ei lähe kuigi palju aega, kui keegi otsib läbi teised
barakid. Ei lähe kuigi palju aega, kui keegi hakkab esitama
ebameeldivaid küsimusi.
On aeg tegutseda.
„Käime seal siis ära,” lausus Reacher.
Kell oli kahekümne seitsme minuti pärast neli.
Veel kakskümmend kaks minutit.

PEATÜKK NELIKÜMMEND NELI
Kõik läksid kivihoone juurde, seitse meest, hanereas kummalises
rongkäigus. Kõige ees Plato, pikkust neli jalga ja üksteist tolli, siis
Reacher, pikkust kuus jalga ja viis tolli, siis viis Plato kaaslast, kõik
pikkuselt kahe äärmuse vahel. Plato kuues mees oli jäätõrjeautoga
veel õnneks kaugel otsimas Hollandi autot. Kivihoone seisis siinsamas,
vaikne ja liikumatu kuuvalguses, nii nagu see oli seisnud
juba viiskümmend pikka aastat. Kiviseinad, kiltkatus, pimedad
aknaaugud, korstnad, karniisid ja muud detailid.
Katusealune ja terasuks.
Plato pistis võtme lukuauku. Keeras seda. Lukk kargas lahti.
Mees jäi ootavalt seisma. Reacher sai vihjest aru. Ta pööras käepideme
kuuekümne kraadi võrra alla, täpselt nagu panga seifi
avades. Tõmbas ukse poikvele. Ukse hinged kriiksusid. Reacher
puges sisse ja lükkas ukse pärani, nagu oleks lükanud veoautot.
Plato jäi ikka seisma ja sirutas jälle käe välja, peopesa üleval.
Tema taga seisnud mees tuli lähemale, sobras Plato seljakotis
ja tõmbas välja taskulambi. Asetas selle Plato peopesale umbes
niisamuti, nagu operatsiooniõde ulatab kirurgile instrumente.
Plato lülitas lambi sisse, võttis teise kätte, nipsutas sõrmi ja osutas
Reacherile.
Kõige lähemal olev mees libistas oma seljakoti õlalt
maha, võttis sealt oma taskulambi ja andis Reacherile.
See oli nelja patareiga Mag-lite. Valmistatud Californias Ontario
linnas. Sisuliselt kantavate valgustusseadmete kullastandard.
Legeeritud metallist korpus. Usaldusväärne ja praktiliselt purunematu.
Reacher lülitas taskulambi sisse. Lasi valgusvihul tühjas
ruumis ringi käia.
Midagi polnud muutunud.
Kõik oli täpselt nii, nagu tema ise ja kaks nüüdseks juba surnud
meest selle veidi rohkem kui nelja ja poole tunni eest olid jätnud.
Ümmargune trepiots, kaks lõpetamata jäänud ventilatsioonitoru
põrandast väljas. Seisev kuiv õhk, värskendav tuulehoog, mälestused
mingitest ammustest unustatud hirmudest.

Loe edasi lk 357