A. N. Wilson
VIKTORIAANID
Kuuskümmend neli aastat (1837–1901) Suurbritanniat ja selle arvukaid valdusi väljaspool Euroopat valitsenud kuninganna Victoria ja tema kaasaegsed – viktoriaanid – muutsid oluliselt Briti impeeriumi või olid selle vahetuks tunnistajaks.
Monograafia „Viktoriaanid“ autori Andrew Norman Wilsoni sõnul toimus viktoriaanide ajal „kõige radikaalsem ümberkujunemine, mida maailm eales on kogenud“. Briti impeeriumi territoorium kasvas märgatavalt, kiiresti suurenes rahvaarv, mis omakorda andis olulise tõuke majanduse, eeskätt tööstuse arenguks.
Majanduslangus, näljahäda ja väljaränne
Ometi algas Victoria ajastu majanduslike kataklüsmidega: aastad 1837–1844 märgivad majanduslangust, millest rängemat ei ole Suurbritanniat varem ega hiljem tabanud; paljud ettevõtted olid sunnitud tegevuse lõpetama ja umbes miljon inimest nälgis, sest neil polnud tööd. 1840. aastate teisel poolel tabas toona Suurbritannia koosseisu kuulunud Iirimaad kartuliikalduse tõttu näljahäda, mille tagajärjel suri või rändas maalt välja kaks miljonit inimest.
19. sajandi keskpaigaks oli Suurbritanniast saanud poliitikute ja majandustegelaste üsna üksmeelsel otsusel vabakaubandusmaa. Osalt tänu tollimaksude kaotamisele, osalt seetõttu, et majandustsükkel jõudis seninägematu stabiilsuse perioodi, nautis riik järgmised pool sajandit majanduslikku õitsengut.
Kuigi Victoria ajastu vabriku- ja kaevanduseomanike, inseneride ning ehitusettevõtjate varandused olid kokku kuhjatud lihtsamate inimeste ränga töö hinnaga, oli arvulises mõttes kasusaajaid ikkagi enam kui kannatajaid. Siiski oli selgelt märgatav kuristik vaeste ja rikaste vahel, töötavate laste arvukus, nende olukorra rusuvus ja rikaste üha suurem jõukus.
Säärane olukord aitas kaasa tööliste omavahelise solidaarsuse süvenemisele. Selle olulisim ilming oli tšartism ‒ laialdane rahvaliikumine, mille esindajad avaldasid 1838. aastal Rahva Harta ja Rahvusliku Palvekirja (The People’s Charter and National Petition). Muude nõudmiste kõrval nõuti selles valimisõigust kõigile meestele, mis muutnuks parlamendi tõeliseks rahvaesinduseks. Ehkki parlament lükkas harta tagasi, viidi riigis ellu hulk ümberkorraldusi (fikseeriti kümnetunnine tööpäev jm).
Rohkem raha ja vaba aega
Kuigi 1832. aastal oli jõustunud parlamendireform, millega kaotati suur osa nn pehkinud kohakeste ehk aja jooksul inimestest tühjaks jäänud ja majanduslikult igasuguse tähtsuse kaotanud piirkondade õigus saata parlamenti oma saadikud, esindas uutel alustel valitud seadusandlik kogu rahvast vaid kõige üldisemas mõttes.
Victoria valitsemisaja alguses ei tähendanud poliitiline võitlus vastuolusid vasak- ja parempoolsete vahel, vaid rivaalitsemist vana maa-aristokraatia ja uue töösturite klassi vahel. Ometi oli neil kahel ka mitu suurt ühist eesmärki – hoida ohjes riigi kiiresti kasvavat elanikkonda, kaitsta riiki võimaliku välisvaenlase eest ning takistada Briti krooni alla koondatud rahvaid sealt lahkumast.
Vastupidi Karl Marxi ja Friedrich Engelsi ennustusele jäi Suurbritannia „kommunismitondist“ ikkagi puutumata ning Mandri-Euroopas 1848.–1849. aastal lahvatanud revolutsioonidega saareriigis midagi võrreldavat ei toimunud. Selle põhjuseks oli parlamentaarsele teele asumine ning aktiivne majanduse ja poliitika uus mõtestamine. Sajandi teisel poolel ellu viidud parlamendireformid ehk valmisõiguste laiendamine viisid Suurbritannia poliitilise süsteemi moderniseerumisele, nagu me seda suures osas tänapäeval tunneme.
Loomulikult ei tähendanud Victoria ajastu ainult majandusprobleeme, poliitilist võitlust ja impeeriumi majanduslikku ja territoriaalset ekspansiooni ning sõdu Aafrikas, Indias, Afganistanis, Kagu-Aasias, Okeaanias jm.
Ajapikku tõid tööstuslik areng ja reformid kaasa enam raha ja vaba aega, sealhulgas neile, kel polnud varem kumbagi. Kiiresti kogus populaarsust hobuste võiduajamine, just siis sai jalgpallist brittide rahvusmäng ning poodlemine muutus omaette tegevuseks ega olnud enam pelgalt toidu ja lihtsamate kaupade hankimise viis.
Charles Darwin, Charles Dickens ja Sherlock Holmes
Seda ja veel paljut muud, nagu majanduse ja kultuuri omavahelised arenguseosed, Iirimaaga seonduv, erinevate sotsiaalsete kihtide eluolu, orjus ja sellevastane võitlus, naiste emantsipatsioon, hariduse areng, lapseksolemine, võitlus haigustega, kuningapere ümber toimuv, Charles Darwini evolutsiooniteooria ja selle vastuvõtt, selleaegse ajakirjanduse olemus jne, kirjeldab raamatu autor põhjalikult, jätmata kahe silma vahele ka väikesi värvikaid detaile, mis pole ometi pisiasjad, vaid aitavad ajastu mõistmisele suuresti kaasa ja muudavad lugemise põnevamaks.
Kõik see on antud edasi mitte ainult 21. sajandi uurija vaatepunktist, vaid ühtlasi ka viktoriaanide silme läbi, abiks selleaegsed kirjandus- (Charles Dickens, Rudyard Kipling, Lewis Carroll jt) ja teadustööd (Thomas Carlyle, John Stuart Mill, John Ruskin jt).
Suure osa Euroopa-välise maailma territoriaalse hõlvamise kõrval toonitab autor ka Suurbritannia-poolset maailma kultuurilist hõlmamist ning toob selle tähtsaima näitena 1851. aastal Londonis toimunud esimese maailmanäituse. Oluline „maailma kultuuriline hõlmaja“ oli kindlasti ka Arthur Conan Doyle’i loodud kirjanduskangelane Sherlock Holmes, kes oli Wilsoni hinnagul „väga tuntavalt oma aja mõtleja“ ning on igati kohane, et „kuninganna valitsuse viimase osa suurim viktoriaan oli ilukirjandustegelane“.
Raamatu autori sõnutsi on viktoriaanid igal juhul „ikka veel meiega, sest maailm, mille nad lõid, on küll muutunud, ent mitte kadunud“.