Indrek Silver Einberg
UUDISEID NEBOŠOVOST
Kui Hiiumaa rannaküla tüdruk Liisa, santsukast õlal, ühel külmal aprillihommikul Tallinna jõuab, teab ta kindlalt vaid seda, et kord on tal selles linnas oma kodu, on aed ning aias klaasist maja – grüünelaube.
On 20. sajandi esimene veerand, kriisiaeg, leivateenistust pole kerge leida, ent nägus ja söakas Liisa pole allaandjate seast.Ta korraldab endale peagi tööotsa, asudes appi Oskarile, kel kesklinnas tehnika- ja elektritarvete pood. Ega jää selles poes kuigi pikalt vaid koristajaks. Selgub, et Liisa on sündinud kaubaagent, kes suudab ladusalt maha müüa ka sellise hirmkalli uudisasja nagu külmkapp, kui poodi astub rikas mees, kaasas proua, kes ihkab moodsat elu. Jalgrattalampide ja raadiotega kauplemisest rääkimata.
Kuna Liisal on tehnilist taipu, hakkavad äriasjad tolles kesklinna poes, mis seni uniselt tukkunud, hoopis teisiti edenema kui seni. Ning kui Karsten Gabbert, suure Telefunkeni firma ühe osakonna asedirektor, Tallinna satub – ning juhtumisi ka sellessesamasse poodi – võtavad sündmused suisa suurejoonelise pöörde. Karsten Gabbert ei arva nimelt sugugi, et Liisa plaan koos poepidaja Oskariga omaenda müügiettevõte teha oleks väga lapsik, ta kuulab tüdrukut huviga.
„Sinu vanuses on kindlasti kavaler juba. Selliseid asju on tark koos tulevase elukaaslasega alustada,“ läks Karsten kergelt isalikule toonile üle.
„Tegelikult mul ongi kavaler. Juba ammu.“
„Ja?“
Liisa kõhkles natuke, enne kui jätkas. „Ta ise ainult ei tea veel seda.“
Kaubaagent Heinicke vaatas kohkunult härra Gabberti laua poole, kui lugupeetud Telefunkeni asedirektor naerda möiratas. Nii-nii, peatselt kukub nägupidi salatisse, oletas Heinicke.
Hilja õhtul, kui Karsten ja Jörg järgmise päeva kava paika panid, tähendas Karsten: „Jörg, see tüdruk sealt poest, temas on vürtsi.“ (lk 75)
Vürtsi Liisal jagub. Nagu ka pealehakkamist ja kanget meelt. Kõik ei lähe muidugi alati nii, nagu Liisa on plaaninud, ta elus on ka kaotusvalu ja kurbust, ent ta saab oma maja, aia ja grüünelaube. Peab sellest kõigest lahkuma, kui koos pojaga Venemaale saadetakse, ent pääseb siiski kunagisse kodumajja tagasi. Koristab Tallinnas varemeid ja satub lõpuks tööle Raadiomajja, algul elektrikuna, siis uudiseid lugema.
Enne diktorikarjääri raadiomajas teeb Liisa elutee veel ühe järsu käänaku, põrkub NKVD kapteni Kiljagini omaga. Õigemini rammib kõrvuni armunud kapten Liisa eluteele lihtsalt jõuga sisse.
Lugejal võib nüüd tekkida küsimus, kas NKVD käe läbi mehe ja poja kaotanud Liisa ning tollesamas NKVD-s töötava kapten Kiljagini kooselu on üldse võimalik või on autor siin liiale läinud?
Selgub, et on võimalik. Raamatu autori sõnade kohaselt on tema suguvõsa üleelmises põlvkonnas juhtunud üks lugu – koomiline ja dramaatiline ühtaegu, täis vastuolusid ja võimatuid olukordi. Poliitiliselt täiesti ebakorrektne lugu, mis suisa nõudis kirjapanemist.
Ja ehkki esialgu on Liisa ja Kiljagini liidu aluseks Liisa poolt vaid puht praktiline kaalutlus – Liisa luhtunud eluarmastus, omaküla poiss, kes end metsas varjab, vajab puhtaid pabereid ning eluaset sellessamas majas –, selgub pikapeale, et ka senised verivaenlased suudavad kaunis rahumeelselt koos eksisteerida, kui elu muid võimalusi ei paku.
Kuid miks ”Uudiseid Nebošovost”?
Sellist kohta pole maailmas olemas, see eksisteerib vaid Kiljagini mälestustes tema vanaema juttudest. See on koht, kus pole kunagi tuult, kus puhtakeste majade taga kasvavad päevalilled, iga maja ees on purskkaev ja kus korra järele valvab kuldsete sarvedega väike sikk.
