Johanna Ross: UUS JA VANA JA VAIMUKAS

Sally Rooney
VESTLUSED SÕPRADEGA

Noore Iiri kirjaniku Sally Rooney romaani „Vestlused sõpradega“ sündmustik paigutub vähem kui kümne aasta tagusesse Dublinisse. Neid vestlusi peab oma sõpradega kirjandustudeng ja luuletaja Frances, kes pole veel päriselt otsustanud, mida eluga peale hakata. Vaakumit täidavad eripalgelised inimsuhted: sõprus, armastus, mentorlus. Tekstil on palju klassikalise arenguromaani tunnuseid, samas on selgesti olemas ka elemendid, mis rõhutavad kuulumist 21. sajandisse. Niisugune uue ja vana kombinatsioon on värske, vaimukas ja hästi loetav.

Suuresti tuleb see sordiini all vaimukus minajutustaja isikust. Frances on sümpaatselt aus ja intelligentne kommenteerija. Jahedalt ja äraolevalt salvestab ta nii enese kui ka teiste argiseid neuroose. Ja kuna romaani keskmes on suhtenelinurk, mis moodustub kahest noorest naisest ja keskealisest abielupaarist, ei tule neuroosidest puudust.

 

Armulood nii meeste kui naistega

Tekstist käivad läbi usutavad 21. sajandi alguse Lääne intellektuaalide jutuained: kapitalismikriitika, feminism, homoseksuaalsus, vaimne, aga ka füüsiline tervis. Ajastu publitsistlikke teemasid käsitledes on kerge langeda klišeelikku kujutusse. Siin päästab autori traditsiooniline võte: sildid hakkavad külge pigem peategelase parimale sõbrale Bobbile, kes on kirglikumalt nii lesbi, feminist kui ka marksist. Seevastu Frances ise väldib seisukohavõtte. Kiretult kommenteerib ta: „Kord visati Bobbi ajutiselt koolist välja selle eest, et ta oli ristilöödud Jeesuse kipskuju kõrvale seina peale kirjutanud „persse patriarhaat”. Selle intsidendi suhtes ei tuntud vähimatki solidaarsust. Bobbit peeti eputiseks.“ (lk 10)

Frances ei määratle ennast kuidagi ka näiteks seksuaalse identiteedi kaudu, olgugi et armulugusid on tal nii meeste kui naistega. Pigem iseloomustab romaani soosuhteid või üldse igasuguseid vahekordi moesõna fluiidne (liikuv, muutuv, määratlematu). Et tekst ise tervikuna sugugi ebamäärast muljet ei jäta, tagavad taas klassikaline ülesehitus ning Francese jahe ja konkreetne jutustajahääl. Ajuti paistavad selle jaheduse varjust siiski välja ka emotsioonid. Neid saadab peategelase teatav üllatus, et ikkagi on võimalik haiget saada, isegi kui kõik on läbi nähtud – taas ehk ammune äratundmine, aga hästi loomulikul kujul tänapäeva asetatud, seda nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Veenvalt on teksti näiteks lõimitud internetivestlusi, mis mõjuvad täiesti orgaanilise osana tegelaste elust.

 

Generatsioon, kes teeb asju irooniliselt

Teosel on omad tähendused iiri kirjandustraditsiooni sees. Kuskil taustal on kindlasti selle traditsiooni keskne arenguromaan, James Joyce’i „Kunstniku noorpõlveportree“. Veel on osutatud, et Rooney kasutab alkohoolikust isa tegelast kui üht iiri kirjanduse kinnismotiivi, kuid muudab selle tähendust: joodikisa ei külva enam traagikat, vaid esineb kusagil tegevuse ääremaadel mõõdukalt tüütu elemendina.

Siiski on Euroopa kultuuriruum piisavalt ühtne, nii et mina, autorist mõned aastad varem Tartu Ülikoolis kirjandust õppinu, tundsin paljuski ära enese ja oma ümbruse. Teost ongi nimetatud millenniaalide romaaniks. Ka Bobbi kohta käiv iseloomustus „Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat“ (lk 13) on põlvkondlik, viidates generatsioonile, kes teeb asju irooniliselt. Huvi pärast võib mõelda, kas kümnekonna aastaga on midagi juba muutunud, kas praegune üliõpilane on juba kuidagi teistsugune. Ehk käiksid tema „vestlustest sõpradega“ läbi ka kliimakatastroof ja loodushoiuprobleemid, ehk oleks tema suhtumine vähem blaseerunud. Ent kirjanduse aeglast ajaarvamist silmas pidades on Rooney romaan küll nii värske ja nüüdisaegne kui olla saab.