Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste
101 EESTI AJAKIRJANDUSPALA
See raamat on segasumma suvila. See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest.
Eesti ajakirjanduse sees on tegelikult viis erineva pikkusega lugu. Eestikeelse pideva trükiajakirjanduse ajalugu Eestis algab aastal 1857 ja on sellega üle 160 aasta pikk. Raadio lugu on lühem, selle algusest 1926. aasta lõpus on möödunud veidi üle 90 aasta. Eesti esimene televisioonisaade läks eetrisse 1955, seega on telel vanust veidi üle 60 aasta. Kõige noorem on netiajakirjandus, mille täpset algust on raske määrata, aga üle 20 aasta tuleb kokku. Neile tuleb lisada baltisaksa ajakirjandus, mille suurajad jäävad 1772. aasta ja I maailmasõja vahele.
Umbes kolmandik lugudest selles raamatus räägib lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja „Aktuaalne kaamera”. Või märgilised üksikhetked, nagu „Täna 25 aastat tagasi” ja „Horoskoop”.
Neljandik lugudest räägib ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Siin on suured toimetajad nagu Georg Eduard Luiga, algatajad nagu Felix Moor, aga ka töösturid nagu Aleksander Veiler.
Samuti kolmandik lugudest räägib erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Aga juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.
90 protsenti lugudest kõneleb ajast enne perestroikat ja ka uuema aja lood ei jõua enamasti tänapäeva, vaid kõnelevad eelmisest sajandist, olgu Urmas Oti intervjuustiil või Eesti Ekspressi sünd ja tõus. See on olnud meie teadlik valik. Ajalugu vajab distantsi ja settimist. Mis ja kes jääb praegusajast, selgub tulevikus ja ehk kirjutab keegi siis sellest uue raamatu.
Selle raamatu tegemine võttis palju aega. Üks põhjus oli asjaolu, et eesti ajakirjanduse ajalugu on vähe uuritud ja suurem osa sellest laiali üksikute artiklitena. Lisaks ei ole ajakirjanikud olnud avaliku elu tegelased samal määral nagu näiteks kirjanikud või kunstnikud. Ja nii on nende elust ja tegevusest teada mõnigi kord üpris vähe. Õnneks on küll ilmunud palju mälestusi. Loodetavasti leiab lugeja ka sellest raamatust midagi uut ja midagi huvitavat.