Elu pärast Kirjandusministeeriumit

Raamatute lugemisest ja soovitamisest ning oma elust pärast Kirjandusministeeriumit räägib humorist ja kultuuriajakirjanik MART JUUR

Sinust on inimeste teadvuses lugemise propageerija saanud ja selleks sa ilmselt ka jääd. Kas sind võib endiselt kirjandusministriks tituleerida?

Seda küsitakse minult päris sageli ja alati palun seda mitte teha. Paraku kõiki keelata ei saa, nii juhtub ikka, et mind kaunistatakse tiitliga, mille aeg on minu jaoks ümber.

Mul on hea meel, et Kirjandusministeerium läbi sai. Vaatajatele jäi hea mälestus ja saade lõppes enne, kui kulumise märgid eetrist välja paistma hakkasid.

Aga toredad aastad olid. Toimetus oli ühise asja eest väljas ja katsus saadet teha nii hästi kui võimalik. Mõnikord kukkus see meil välja paremini, mõnikord natuke veel paremini. Veetsime mõnusasti aega, kohtusime meeldivate autoritega ja lugesime läbi terve kuhja raamatuid.

Tegemise ajal ei mõelnud kordagi, et teeme midagi, millest võiks inimeste mälusse maha jääda märk. See et nõnda läks, on alles nüüd kohale jõudnud. Isegi veel praegu ei möödu nädalatki, ilma et mõni kunagine vaataja ligi ei astuks ja fännikõnet maha ei peaks. Loomulikult teeb see südame soojaks.

Üritasime näidata raamatute maailma laiemalt, rääkisime mitte ainult ilukirjandusest, vaid kõigest, mis raamatusõprade tähelepanu võiks köita. Arvestades ilmuvate raamatute hulka oli see utoopiline kavatsus, umbes nagu üritaks keegi külmkappi käekotti toppida.

 

Kuigi jagasid ja jagad raamatusoovitusi konkreetsete raamatute lugemiseks hästi kergelt ja lõbusalt, võetakse neid vägagi tõsiselt. Milliseid raamatuid inimestel lugeda soovitad?

Raamatusoovitusi jagades rääkisin ikka eelkõige teostest, mida ise lugesin ja mis mulle meeldisid. Et pilt aga liiga üheplaaniline ei jääks, tirisime saatesse erinevad lugejaid, kes jagasid ka oma muljeid. Loodetavasti juhatasime tõesti mõne uue lugeja mõne raamatu juurde.

Kahju oli väärt teostest ja autoritest, kes ajapuuduse tõttu saatesse ei mahtunud. Olulisemad teemad, teosed ja nimed said siiski vähemalt tutvustuse kujul välja räägitud.

Kui suur töö see oli ja kui palju aega võttis, sellest olen kah alles tagantjärgi aru saanud. Praegu loen palju vähem ja palju suvalisemalt. Ei pea enam vajalikuks kõigi uudisteostega kursis olla, loen oma lõbuks ja tuleb ette päevi, kus ei võta raamatut kättegi.

 

Kas sinu enda lemmiklektüür on läbi läbi aegade muutunud?

Lapsepõlves ja nooruses aitas ilukirjandus maailma tundma õppida ja omaenese isiksust kokku panna. Eriti oluliseks mõjutajaks oma elus pean luulet, eriti mõningate Eesti poeetide loomingut. Selles mõttes olen kindlasti raamatuinimene ja suhteliselt keeruline, kuigi mitte võimatu, on leida ühist keelt nendega, kes pole raamatuid üldse lugenud.

Nüüdseks köidavad ilukirjandusest rohkem elulood, memuaarid, päevikud, ajalooraamatud – säärased teosed, kus juttu sündinud asjadest ja elanud inimestest. Mitte et neis alati tõde peaks kirjas olema, lihtsalt mõnikord jääb kirjanduslik väljamõeldis alla tõestisündinud või tõsielul põhinevale pajatusele.

Põnevikke lugedes on mõnus ennast lõdvaks lasta ja autori fabuleerimisoskuse hoolde anda. Tore, kui põnevust jätkub lõpuni ja seikluse, juurdluse või kättemaksu hoog ei rauge.

 

Oled ka ise ligi paarikümne raamatu autor. Seni on need peamiselt naljalood ja lühivormid, nagu kalambuurid või sketšid, miks Sa ei kirjuta romaane või näidendeid?

Ütlen ausalt, mind ei huvita sedasorti töö. Romaani kirjutamiseks peab olema lugu, mis nõuab romaanivormi, mulle meeldivad ja sobivad lühižanrid. Ülejäänud kaks väga levinud motiivi romaani kirjutamise raske töö ettevõtmiseks minu puhul ei haagi. Raha saab teenida palju lihtsamalt ja kuulus olen ma niigi.