Palusime meie juuli klubiraamatut “Väikeste sammude jõud” sirvida armastatud eesti džässlauljal, emotsionaalsel muusikul ja tundlikul inimesel HEDVIG HANSONIL
Oled alati elu, maailma ja suhete mõtestamisega tegelenud, üha enam ka kirjasõnas. Sinu artiklid annavad aimu, et analüüsid palju nii ennast kui teiste inimeste psühholoogiat.
Jah, psühholoogia huvitab mind väga. Mulle meeldib kuulata inimeste lugusid ja ma näen, et üldjoontes on meie ootused ja probleemid sarnased – me kõik ihkame tunda armastust, aga ei taha kuidagi näha armastuse realistlikumat poolt. Kujutame ette, et armastus peaks olema lihtne ja mugav, et kui see vajab pingutamist ja sisaldab ka pettumist, siis pole see justkui „õige”. Kui me pettume oma kaaslases, on see justkui vale valiku küsimus, aga mis juhtub siis, kui pettume oma enda vanemates või lastes? See ei ole ju vale valik? See tähendab, et asi on meie ootustes armastusele, mis on ebareaalsed. Kui näeksime ja mõistaksime, et tõelises armastuses ongi erinevad tahud, protsessid ja et see nõuab õppimist, pingutamist ning kui veel usaldaksime neid arenguid, ilma vastuvõitluseta või põgenemiseta, saaksime juba väikeste sammudega pärisarmastamisele lähemale.
Raamatu „Väikeste sammude jõud” autorid räägivad palju hetkes kohal viibimisest, sellest, et see teebki õnnelikuks. Mis sind õnnelikuks teeb?
Ja mis aitab asju parandada?
Ma arvan, et õnnelikkus seisneb tasakaalus. Töö ja puhkuse, suhtluse ja vaikuse, andmise ja saamise ja kõige üldisemalt – keha, vaimu ja hinge tasakaalus. See
tasakaal nõuab suurt harjutamist, seda enam, et me pole siin maailmas üksi, meie lähedased oma tasakaalutustega mõjutavad meid omakorda.
Minu meelest on valu eest mitte põgenemine peamine, mis aitaks meil asju parandada, puhastada. Aga inimesed üldjuhul otsivad hetkelist mugavust, eitades ja tunnistamata asju, mis neile haiget teevad. Ometi mässivad nad nõnda, tõde ignoreerides ja meeli ära petta püüdes end üha enam valusse. See on paradoks. Ja see lõhestab inimest.
Mis sulle selle raamatu juures meeldis?
Mulle meeldis, et „Väikeste sammude jõud” on hästi mõistetav raamat ja kordab üht väga olulist momenti – tihtipeale on inimesed muutuste tegemisel äärmuslikud. Ülekaalulised hakkavad end järsku näljutama, keerulises suhteolukorras kannatatakse ehk aastaid ja siis minnakse lahku nõnda, et eluaeg ei suhelda, valu ja trots on nii suured! Või hakkab mittesportlik inimene järsku stressist tegema sporti nõnda intensiivselt, et see on lausa eluohtlik. Lõppkokkuvõttes ei ole äärmuslikkus mitte ainult jätkusuutlik, vaid lausa laastav.
Meil kõigil on asju, millega on vaja tööd teha, kel liigse tormakusega, kel hoopis enda allasurumisega, aga mõistlik oleks alustada just nimelt väikeste sammudega, harjutada end tasapisi vanu mustreid murdma. Nii on võimalik säästa ennast ja teisi ning saada püsivamat kasu. Mulle olid inspireerivad ka mõtted kirjanikelt-filosoofidelt iga peatüki alguses, näiteks: „Tõde, mida paljud inimesed ei taipa enne kui hilja, on, et mida rohkem te püüate kannatusi vältida, seda rohkem te tegelikult kannatate, sest mida suurem on teie hirm haiget saada, seda väiksemad ja vähem olulised asjad teid painama hakkavad.” (Thomas Merton)
Kellele ja miks võiksid raamatut soovitada?
Raamatut soovitaksin kõigile, kes otsivad vastuseid küsimusele, kuidas ikkagi olla tegelikult õnnelikum. Välised asjad ei tee meid õnnelikeks, kui, siis ehk vaid hetkeliselt. Õnn ja heaolu tulenevad meie sisemisest maailmast, selle korrastatusest ning seeläbi ka paremast suhtlemisest ümbritsevaga. See on asi, mida kahjuks sageli ei mõisteta ja mida sellest raamatust võiks õppida.
Mis see suvi toonud on ja veel toob? Mis tööalaselt käsil?
Suvi on üürike ja juba juuli käes! Juulis ootab mind kümne kontserdiga ringreis Eestimaa mõisates, ootan seda väga. Hea meelega tegelen ka aiatöödega, naudin õite ilu ja viljade valmimist. Puhkan aktiivselt, käin palju looduses ja ujumas. Kogun looduselt ja inimsuhetest inspiratsiooni ja siis kirjutan. Kas mõne laulu või hoopis mõtiskluse kirjalikus vormis. Loomine tasakaalustab.