Intervjuu Aigar Vaiguga

Palusime meie augusti klubiraamatuga tutvust teha füüsikul, teaduse populariseerijal ja “Rakett69” saatejuhil ja kohtunikul AIGAR VAIGUL

Noorte teadussaadete sari „Rakett 69” on ülipopulaarne erinevas vanuses ja erinevate huvidega inimeste seas. Mis sa arvad, mis on selle populaarsuse peamine põhjus?

Meie peres on sirgumas kaks last. Jah, just needsamad, keda ka kaanepildil näha on. Kui ma nende tegutsemist vaatan, siis kõik, mida nad teevad, on seotud uute teadmiste hankimisega. Uute oskuste omandamisega. Inimese aju on juba nii arenenud, et kui ta saab hõisata kas või mõttes „AHHAA” ehk siis – nüüd ma saan aru küll, nüüd ma mõistan, vaat kui huvitav või midagi muud sarnast, siis premeerib see aju end mõnutundega. Mõnu ongi see motivaator, miks me januneme uute teadmiste järele ja tahame maailmast aru saada.

       Usun, et igas meie saates on selliseid mõnusaid AHHAA-tundeid kohe õige mitu tükki. Kuidas saab köögiviljadest või puuviljadest elektrit? Kuidas mõõta puu kõrgust või kuidas ehitada papist kaarikut?

Ja teine põhjus, miks meie saadet vaadatakse, on see, et see on midagi, mida kogu pere saab teha koos. Lapsed vaatavad ja küsivad küsimusi, vanemad nuputavad kaasa ja püüavad vastata laste küsimustele ning harvad pole ka juhtumid, kus saates nähtud asju kodus järele proovitakse. Näiteks: kuidas seista rulli keeratud A4 paberilehe otsas või kuidas teha kõrrest vilepilli.

 Kellele ja miks soovitaksid raamatut „Õpilase leiutiste entsüklopeedia”?

Esmalt annan ma selle raamatu kätte oma viie-kuueaastasele lapsele. „Õpilase leiutiste entsüklopeedia” on rohkete piltidega. Need pildid, eriti need, kus on kujutatud mõni tööprotsess, mõni seade lahtivõetult või ka mõni tänapäeval kasutusest kadunud masin, tõmbavad tähelepanu ja tekitavad küsimusi. Ja siis on hea lapsega koos aega veeta, seda raamatut vaadata ja lugeda ning tema lõpututele küsimustele vastata. Isegi saan nii targemaks. Eriti põnev on teada saada, kuidas mõni meie igapäevaelus nii oluline asi alguse on saanud ja kui kohmakas see algul oli.

Avatud raamatu kaks kõrvuti olevat lehekülge keskenduvad ühele alateemale. Minu arvates annab neil kahel leheküljel pakutud kiire ülevaade hea alguse, millest lähtuvalt teemat põhjalikumalt uurima hakata. Selliseid alateemasid on raamatus rohkem kui sada.

Usun, et see raamat sobibki kõige paremini esimeses kooli­astmes õppivatele tüdrukutele ja poistele. Mäletan, et selles eas paelusid mind just eriti sellise stiiliga raamatud, nagu seda on „Õpilase leiutiste entsüklopeedia”.

 Mis on sinu enda igapäevase teadustöö teemaks?

Minu igapäevased tegevused on seotud valguse mõõtmisega­
ja sellega, mida valgus meile erinevate materjalide kohta ütleb. Erinevad materjalid peegeldavad valgust erinevalt ja nii on võimalik kindlaks teha, mis materjaliga on tegu. Näiteks isejuhtival autol on vaja teada, kas eespool on kuiv või märg asfalt ning kas teel on lumi või lehed. Seda kõike on võimalik kindlaks teha, kui uurida, kuidas valgus sealt peegeldub.

Milliseid raamatuid sinu öökapilt leida võib?

Öökapil mul raamatuid ei ole, sest eriti just väikeste laste vanematel on uni kõige olulisem. Küll aga kannan alati ühte või kahte raamatut oma seljakotis, et siis bussis, rongis või ka lihtsalt kedagi oodates lugeda. Hetkel loen selle kohta, kuidas toimub otsustusprotsess meie ajus, kuidas mõttemudeleid loome ja kuidas me ise ennast ninapidi veame.