Septembri klubiraamatust “Timukas ja tema maagiline ihuarst” kirjutab DAVID VSEVIOV

Eestis sündinud Felix Kersteni lugu on ühteaegu nii tuntud kui tundmata. Selles loos, eriti selles osas, mis puudutab tema tegevust Teise maailmasõja lõpuperioodil, on tänini palju mõistatuslikku ja raskesti tõlgendatavat, hoolimata kättesaadava materjali hulgast.

Felix Kersten on avaldanud nii oma mälestusteraamatu kui päeviku ning tema sõjaaegset tegevust on püüdnud kirjeldada nii kõmulisi uudiseid jahtivad ajakirjanikud kui tõsiselt võetavad ajaloolased.

Felix Kersten polnud mitte ainult Heinrich Himmleri pikaaegne massöör, vaid ka lähedane inimene, kellest hitlerliku Saksamaa üks juhtfiguuridest oli sattunud sõna otseses mõttes sõltuvusse. Nii avaneski Kerstenil sõja viimastel kuudel võimalus mõjutada Himmlerit vabastama tuhandeid koonduslaagrite vange. Et vangide osaline (tegemist oli ikkagi marginaalse osaga) vabastamine toimus, on fakt, mille üle ajalookirjanduses ei vaielda. Küsimus on vaid selles, kui suurt rolli (kui üldse) mängis seejuures Felix Kersten.

Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline imearst“ ei anna sellele küsimusele ühest vastust, mis muudabki tema raamatu enamikust varasematest käsitlustest tunduvalt laiahaardelisemaks. Autor ei keskendu mitte niivõrd Felix Kersteni elukäigule, kuivõrd üldisemale olustikule, mis iseloomustas nii sõja viimaseid kuid kui tegelasi, kes olid kas otseselt või kaudselt imearstiga ja tema ettevõtmistega seotud. Nii on igati loogiline, et autor ei esita küsimusi mitte ainult Karsteni tegutsemismotiivide kohta, vaid analüüsib ka nimeka „patsiendi“ otsuste tagamaid, jõudes seejuures Hannah Arendtiga samale järeldusele – kui banaalne võib tegelikult kurjus olla.

Heinrich Himmleri sõltuvusel Felix Kerstenist on mingi sarnasus Hitleri ja tema ihuarsti Theodor Morelli suhtega. Oma olemuselt pole sellised suhted ajaloos olnud kaugeltki haruldased, kui meenutada kas või Rasputini mõjuvõimu Romanovite viimase valitseja perekonna juures.

Tapio Tammineni raamatu uuenduslik väärtus seisneb selles, et varem tuntud materjalidele lisaks on autor Felix Kersteni  sõjaaegset tegevust analüüsides pööranud tähelepanu ka mitmetele seikadele, mis kajastasid imearsti suhteid Soome valitsustegelastega ja Soome saatkonnaga Berliinis. Selline käsitlus on igati põhjendatud, kuna Felix Kersten oli Soome kodanik (ta saatis Himmlerit ka Soome külaskäigu ajal) ning teda sidusid selle riigi alamatega arvukad sõprussuhted.

See teos pole kaugeltki lugu vaid timukast ja tema ihuarstist. Raamatu lehekülgedel leidub kirjeldusi nii Soome juutide „pääsemisloost“, 1945. aasta kevade oludest Ravensbrücki koonduslaagris, Rootsi-Saksamaa suhetest ja Rootsi kuullaagritest, mustlanna Katharina Waitzi saatusest ja paljust muust. Seejuures on mõned raamatus käsitletud lood ja neid illustreerivad fotod enamikule lugejatest ilmselt tundmatud –  näiteks kui paljud meist ikka teavad India vabatahtliku Waffen-SS leegioni kunagisest olemasolust.

Felix Kerstenit on ühelt poolt nimetatud šarlataniks ja haiglaslikuks valetajaks, teiselt poolt aga inimeseks, kes oma tegude eest (teda seostatakse operatsiooni korraldamisega, mille tulemusel pääses paarkümmend tuhat inimest koonduslaagritest vabadusse) oleks väärinud Nobeli rahupreemiat. Millised aga võisid olla nende äärmuslike seisukohtade esindajate motiivid, see ongi üks Tapio Tammineni raamatu põhiküsimus. Küsimus sellest, mis on tõde ja kas kurjuse teenistuses olles head tehes on võimalik patud lunastada.

David Vseviov