Foto: Daisy Lappard / Õhtuleht
Meie maikuu klubiraamat “Ekraaniaju” sirvis armastatud näitleja ja psühholoog
RITA RÄTSEPP
- Kas ja kui tihti puutute oma psühholoogitöös kokku uue aja sõltuvustega?
Igapäevatöös psühholoogina pean paraku tõdema, et nutisõltuvus on tõepoolest paljude probleemide puhul kas lausa põhjustajaks või siis nendega kaudselt seotud. Tendents on tõusnud eriti umbes viimase viie aastaga ja on näha, kuidas see aina progresseerub.
Noorte keskendumisraskused, uneprobleemid, ärevushäired, paanikahood, stress – praktiliselt kõikide teemadega tegeldes jõuame välja liigse nutimaailmas olemise ja vähese füüsilise liikumiseni.
Eriti ongi mõjutatud just noored ja lapsed, kes on veel välja kujunemata. Noor on kergemini mõjutatav, tema aju alles areneb, vastuvõtlikkus on suurem ja sõltuvuskäitumine kergem tekkima.
Minu praktikas on kõige noorem nö nutisõltlane olnd 1,8 aastane. Laps oli harjunud igal hetkel saama enda kätte telefoni ja autosõidu ajal istus ta i-padis. Kui vanemad teda piirama hakkasid ja lõpuks seadmed käest ka ära võtsid, oli protest muidugi kõva. Selleks ajaks aga oli sõltuvuskäitumine juba tekkinud. Laps oli ärev, tal olid tihti viha- ning raevuhood ja rahutu uni.
Näen oma töös, et suuremad “sõjad” laste ja vanemate vahel ongi seotud nutiseadmete kasutamise lubamise või keelamisega. Ekraaniaeg on muutunud ka tasustamisvahendiks.
Koolipsühholoogina töötades nägin ka situatsioone, kus lastel kadus reaalsustaju nii, et piir tegeliku elu ja virtuaalse maailma vahel hägustus. Arvutimängus tekkinud probleemid jõudsid reaalsesse ellu ja võisid minna füüsiliseks kakluseks või kättemaksuks kiusamisena.
Ka täiskasvanute maailma on see nö uue aja sõltuvus palju probleeme toonud. Partnerite vahelised tülid on sageli põhjustatud ühe või teise osapoole liigsest arvutis või telefonis istumisest. Jägitakse ka üksteise sotsiaalmeedia kasutamist, et kes ja kui palju kedagi jälgib või like paneb. Sellest saavad alguse paljud suhteprobleemid. Virtuaalsest maailmast on saanud kohati pärismaailm ja piir on juba õhkõrn.
Üks sihtgrupp on minu jaoks aga eriti südamel. Need on noored emad, kes istuvad nina telefonis. Selliseid vaatepilte näeb kahjuks igapäevaselt. Väike laps vajab oma arenguks peegeldussuhet aga kui seda ei ole, siis ei õpi laps ennast tundma ega oma emotsioonide ja tunnetega kontakti saama. Veel hullem kui antakse ka lapsele endale kätte ekraan, mis kinnistab ühepoolset suhtlust veelgi. Tulemuseks on keskmisest ärevamad, väheste sotsiaalsete oskustega, ebakindlad, kehva probleemilahendusoskusega, eluga mitte toime tulevad lapsed.
- Mida arvate raamatust “Ekraaniaju”, kellele ja miks seda soovitaksite?
Kõigepealt soovin tänada võimaluse eest seda raamatut lugeda veel enne tema ilmumist. Mind kõnetavad märksõnad evolutsiooniline psühholoogia, aju- ja teadusuuringud on “ Ekraaniaju”s kõik olemas ja nii ma olin juba ette “müüdud”. Evolutsiooniline lähenemine aitab aru saada, miks me oleme sellised, nagu me oleme ja miks me käitume nii nagu me käitume.
Kindlasti näen raamatu “Ekraaniaju” sihtgrupina lapsevanemaid, kes võiksid otsa vaadata iseendi käitumismustritele ja selle läbi muuta ka oma laste käitumist nutimaailmas. See raamat “ teeb meile puust ja punaseks selgeks, mis meiega on juhtunud, miks see nii on ja mis võib edaspidi juhtuda kui me midagi oma elus ise ei muuda.
Maailmas kasvab psüühiliste probleemide hulk hirmutavalt kiiresti. Mida kauem me ekraanide taga aega veedame, seda suurem on risk stressifooni tõusuks ja depressiooni haigestumiseks. See võib puudutada kõiki – nii lapsi ja noori kui täiskasvanuid. Võimalikest mõjudest teadlikud peaksime olema kõik.
Aju on väga tark ja ei tee midagi liigset. Pigem proovib ta energiat säästa ja seepärast ei kuluta ta energiat millelegi, mis pole just eluliselt hädavajalik. Autor ütleb: “Seega on olemas risk, et me kaotame teatud mõtlemisega seotud võimed, kui me neid ei kasuta. Aju jaoks kehtib reegel: use it or lose it, ehk kasuta või viska minema. “ Me delegeerime igapäevaselt üha rohkem ülesandeid nutitelefonidele ja arvutitele, seega võib olla võimalik, et me kaotame tasapisi muidki mõtlemisega seotud funktsioone. Seega tulevikus ei kontrolli enam meie ise oma elu, vaid seda juhitakse märkamatult mujalt.” Selle teemaga seoses soovitaksin raamtust lugeda veidike süvenenumalt peatükke, mis käsitlevad sotsiaalmeedia käitumist ja loogikat.
Mulle väga meeldib, et autor räägib ka liikumise ja füüsilise aktiivsuse olulisusest inimese elus. Selle kohta on toodud välja ka erinevate uuringute tulemusi. “Teadlaste järeldus on lihtne: selleks, et lastel läheks võimalikult hästi, peavad nad ennast liigutama vähemalt tund aega päevas, magama üheksa kuni üksteist tundi ja kasutama nutitelefoni maksimaalselt kaks tundi päevas.” Sama kehtib ka täiskasvanute kohta. Füüsiline liikumine paneb liikuma energia meie kehas, ka mõtteenergia.
- Autor annab raamatu lõpus praktilisi nõuandeid ja nippe, mille abil igaüks võiks oma ekraanikasutust kontrolli all hoida, ilma et see tunduks enesele oluliste asjade keelamisena. Kuidas neisse suhtute?
Tegelikult on kõik need nõuanded väga head ja praktilised, olen psühholoogina nutisõltlastega tegeledes pea kõiki neid rakendanud.
Kindlalt soovitan koolides, eriti algklassides, jätta lastel telefonid klassiruumist välja. Kodus õppimise ajal peaks telefon olema teises toas ja hääletul režiimil. Kui vähegi võimalik, ei tohiks telefoni hoida magamistoas ja enne magama minekut peaks vähemalt tund aega olema ekraanivaba. Kõiki neid nippe, mida autor on raamatus välja toonud, tuleks rakendada järjepidevalt, et tekiks uus harjumus, uus normaalsus.
Raamatus kirjeldatud uuringud toovad selgelt välja ka muutused, mis inimestega neid nõuandeid järgides toimuma hakkavad – alates unekvaliteedi paranemisest ja loovuse taasleidmisest depressiooni ja ärevuse vähenemiseni.
- Kuidas on lood Teie enda ekraanikasutusega?
Tööst tulenevalt olen muidugi tihti arvuti taga. Klientidega suhtlemine ja koolituste ettevalmistamine, erinevate materjalide lugemine või slaidide tegemine toimub ju ikka arvutis. Vahel tuleb tõepoolest ette ka hetki, kus ennast ekraani taha unustan. Satun kas midagi huvitavat lugema ja üks artikkel viib teiseni või lihtsalt unustan ennast sotsiaalmeediat skrollima. Sellistel hetkedel märkad äkki, kui palju aega on kulunud ja saad aru, kuidas ekraan on su neelanud. Kui sedasi võib juhtuda täiskasvanud ja keskmisest teadlikuma inimesega, mis siis veel rääkida noortest ja eriti lastest, kes on väga kergesti mõjutatavad.
- Tegutsete mitmel põneval alal ja jõuate palju. Mis tööalaselt teoksil ja plaanis?
Hetkel on tavapärasest teistsugune aeg. Olen veendunud, et kriisid sisaldavad endas alati arenguvõimalust. Jälgin huviga kuidas inimesed muutustele reageerivad. Kes klammerdub vanade mustrite külge, kes on hirmul või paanikas ja kes suhtub toimuvasse kui väljakutsesse ja kohaneb kiirelt.
Minu tavapärane töö on paljuski kolinud internetti. Nõustamised toimuvad mingis osas Skypes või Messengeris. Koolitused Youtubes või Zoomis. Paljud tööd on lükatud sügise peale või üldse ära jäänud. Kõigega tuleb kohaneda. Mulle isiklikult meeldivad väljakutsed. Need avavad meis endis uue potsntsiaali, mida mugavustsoonis olles ei märkakski.
Kuna olen tavapäraselt päris suure töökoormusega, naudin hetkel seda, et saan natuke rohkem magada ja et lõpuks on mul veidikenegi aega rahulikult uusi ja huvitavaid loenguid kuulata ning uuringuid ja raamatuid lugeda.