Intervjuu Eve Kallastega

Meie juunikuu klubiraamatut sirvis armastatud satejuht Eve Kallaste

Kuidas Sulle tundub, kas eestlased on esoteerikahuviline rahvas?

Et esoteerikahuvilisi eestlasi on üllatavalt palju, näitavad nii selleteemaliste saadete vaatajanumbrid kui vaimsust toetavate kursuste ja laagrite suur populaarsus. Päris tihti juhtub, et astub inimene minu juurde ja uurib: puutusid „Selgeltnägijate tule­proovi” saadet tehes nõidade ja maagidega lähedalt kokku, ütle, kes nendest sulle eriti silma jäi, mul oleks nii vaja temaga rääkida. Ja need on teinekord lausa mitme kõrgharidusega inimesed, kes minult meediumite kontakte uurivad. Inimestel on siin maises elus tõesti raske leida lootust ja tuge, hingemaailma uurides loodavad nad seda sealt saada. Tihti saavadki.

Kes on need inimesed, kes kandideerivad saatesse „EESTI SELGELTNÄGIJATE TULEPROOV”? Kui paljud neist on tõeliste võimetega ja kas on ka bluffijaid?

Selgeltnägijate võimeid näitavasse saatesse kandideerijate hulgas on väga erisugust rahvast. Mina ei oska kindlasti hinnata nende võimete tõelist olemasolu või selle puudumist, aga nemad ise näivad vankumatult uskuvat sellesse, mida nad teevad, näevad ja õpetavad. Vaatan igat saatesse kandideerijat pigem sellise pilguga, kas tema olek on maailma ja inimeste suhtes heasoovlik.

 

Kes saate võidavad? Kas võitjad on alati kõige tugevamad selgeltnägijad või oleneb see veel millestki?

Kes saate võidab, oleneb väga paljudest asjaoludest. Igal osalejal on mingi valdkond, milles ta end tugevana tunneb, küsimus on aga selles, kas ta saate formaadist lähtuvalt oma tugevat külge kasutada saab ja oskab. Ja kindlasti mängib saate võitja selgumisel rolli osaleja karisma. Seda nägime saadet tehes eriti selgelt hooajal, kui toimusid avalikud salvestused peaaegu igas Eestimaa nurgas – inimesed piirasid alati võttepäeva lõpus ümber just need osalejad, kellest kiirgas nii turvalist ja heatahtlikku aitamissoovi kui ka sisemist enesekindlust. Kusjuures needsamad osalejad jõudsid ka finaali.

 

Meie seekordse raamatu autor Timofei Rudenko puudutab palju surmateemat ja suhtleb lahkunute hingedega? Mida tema raamatust ja maailmavaatest arvad?

Timofei Rudenko raamatu keskmes on teemad, millega me kõik vältimatult varem või hiljem kokku puutume ja mis pane­vad meid küsima, kas inimesel on hing ja mis see selline on. Mis toimub, kui me sureme? Kas pärast surma on veel midagi? Kuidas saada üle lähedase inimese kaotusest? Rudenko räägib hinge kestvusest ja taassünnist sarnaselt nende autoritega, kes on dokumenteerinud juhtumeid, kus koomast välja tulnud inimesed jagavad kogemusi teispoolsusest. Rudenko käsitlus hinge surmajärgsest teekonnast on üpris sarnane ka nende raamatute hämmastavate lugudega, milles jagatakse regressiooni­teraapia käigus hingeteemalisi õppetunde saanud inimeste elumuutvaid kogemusi. Kui enamasti on selle valdkonna populaarsete raamatute autorid meditsiinilise haridusega spetsialistid, kes on isiklike vapustuste tõttu oma teaduslikku maailmavaadet laiendanud, siis Timofei Rudenko on esmapilgul lihtsalt üks Novosibirski noormees, kelle perekonna traagikast alguse saanud teekond elu ja surma kokkupuutepunktide uurimise suunas sai alguse tavalisest hruštšovkast. Ta oli meditsiini­töötajate poeg, ent tema peres polnud võõrad ei vaimsed probleemid ega esoteerika. Ometi tekib lugedes tunne, et piir vaimse tervise ja haiguse vahel on vägagi hägune. Just reaalsuse ja ebareaalsuse ning elu ja surma vahelistel piiridel toimub see, mille vastu Timo­fei kõige rohkem huvi tunneb. Raamat on küll kohati päris rasketel isiklikel teemadel, kuid siiski pigem helge. Rudenko vaimse kasvamise lugu on tänapäevaselt kirja pandud ja sujuvalt loetav, tema läbiv sõnum on, et me peaksime oma probleemidesse üldiselt lihtsamalt suhtuma ja surma mitte kartma. Ta loodab, et kui saab olla abiks, et inimesed enne teispoolsusesse jõudmist oma vaimu ja mõistust kasvatavad, siis on ta oma ülesande täitnud.