Intervjuu Andrus Vaarikuga

Juuli klubiraamatut luges suur krimikirjanduse fänn Andrus Vaarik

On kuulda olnud, et armastate mõnikord õhtuti enne magamaminekut krimikirjandust lugeda. On Teil lemmikautorid?

Mitte ainult mõnikord, vaid lausa enamasti loen une eel ja olen ikka väga suur krimikirjanduse fänn. Lugemismaania algas mul juba õige varakult. Kui suvel vanaema juures maal olles voodi alt kastitäite viisi kokku köidetud Päevalehe kriminaallugusid leidsin, õppisin nende varal sisuliselt lugema. Mäletan, et siis meeldis mulle eriliselt Arthur Conan Doyle. Võimalik, et raamatukaante vahel olevad kriminaallood päästsid mu hiljem muust kriminaalsest – mõned sõbrad ja kaaslased sattusid juba enne keskkooli lõppu kolooniasse või vanglasse, aga mina hiilisin sel ajal lihtsalt tuppa lugema, kui tempe tehti.

Tegelikult lähen lausa närvi, kui peale etendust koju minnes seal raamatut ootamas ei ole. Õnneks on teatri vastas asuv Rahva Raamatu pood sageli peaaegu südaööni avatud ja lisaks söögikraamile saab inimene hilisel kellaajal ka vaimutoitu.

Lemmikautoritest võiksin nimetada Nordic noir᾿i poole pealt Jo Nesbøt, Lars Keplerit, Stig Larssonit. Vaieldamatud lemmikud on veel Rosenfelti (teleseriaali „Sild” stsenarist) ja Hjorthi kahasse kirjutatud raamatud.

Ameeriklastest on ägedad Rex Stout ja John Grisham, brittidest muidugi John Le Carre, kelle raamatud on rohkem n-ö gurmaanide toit, karakterid keerulisemad ja lugu peidetum.

 

Mis Te arvate, mis on Agatha Christies nii köitvat, et inimesed tema raamatuid juba sada aastat loevad ja neist sugugi ei väsi?

Ilmselt on Christiel õnnestunud leida väga hea tasakaalupunkt ühelt poolt usutavate karakterite, loo ja olme ning teiselt poolt põnevuse vahel. Tema raamatuid võib lugeda ka kui head ajaviitekirjandust – tegelased on mitmeplaanilised ja vaimukad, keskkond värvikas ja mõnikord eksootiline.

Tema varased lühilood, mis keerlevad paranormaalsete nähtuste ümber, on natuke nagu „geeniuse lapsepõlv”. Mõned lahendused on konstrueeritud pisut nõrgemalt, mõned tugevamalt. Samas need lühilood, kus figureerivad juba Hercule Poirot ja miss Marple, on kohe kraadi võrra tõsiselt võetavamad.

Panso ütles omal ajal, et „etendus on hea siis, kui see meeldib nii Johannes Semperile kui ka minu vanaemale”. Agatha Christie kirjutatu on just selles mõttes kõrgem pilotaaž, et seal leidub igaühele oma kihistus, erinevad lugejad saavad rahuldatud ja liiga ei tehta kellelegi.

 

 Kes on Agatha Christie Teie jaoks?

Kriminaalkirjanduse Grand Old Lady muidugi. Lugemisvalikuna on ta kindla peale minek. Tema lahendustes ei ole liigset agressiivsust, tema põnevus ei ole pealetükkiv, nii et uni tuleb lugemise järel ikkagi hea.

Aastaid, õieti aastakümneid tagasi olen näidendis „Mõrv jõuluööl” ka Hercule Poirot᾿d mänginud. Tol ajal oli David Suchet juba teleekraanidelt tuttav ja kindlasti oli ta mingil viisil eeskujuna silme ees.

Eks enda eest räägib ka fakt, et Christie „Hiirelõks” on kõige kauem järjest mängitud etendus maailmas. Londoni West Endis oli seda 68 aastat pidevalt mängitud, kuni sellekevadine  viirusepuhang etendused katkestas.

 

Milline on olnud Teie kevad? Mis tööalaselt kavas, kui maailm taas tavapäraselt toimima hakkab?

Olen kogu karantiiniaja maal olnud koos koera ja heade raamatutega. Esimest korda elus on mul olnud imeline võimalus päev-päevalt lihtsalt jälgida talve muutumist suveks. Praegu on kõik värskete mälestustena fikseeritud ja see annab hulgaks ajaks jõudu.

Aga juulis loodame Jäneda Pulliteatris Jaan Tätte „Õnneliku tunni” lavastusega jätkata. Sealne saal on nii suur, et saame ka kõigist ettevaatusabinõudest kinni pidada.