Intervjuu Tiit Pruuliga

Meie klubiraamatut “Maailma ajalugu” luges maailmarändur Tiit Pruuli.

Maailma ajalugu võib käsitleda erinevalt. Meie klubiraamat ei ole kuiv kronoloogia, vaid toob välja eredad hetked ja näitab, kuidas ajateljel tõusevad esile eri tsivilisatsioonid, erinevad kohad maailmas. Mis sulle selle raamatu juures meeldib?

Tegu on internetiajastu klassikalise teosega – olulise informatsiooni saab kätte lühidalt väikeste lõikude kaupa. Aga erinevalt juhuslikest netilehekülgedest võib seda raamatut täielikult usaldada. Autor ja toimetajate meeskond on valinud välja tõesti olulised sündmused, loonud nende vahel arusaadavad seosed. Kokku moodustab see hea raami maailma kultuurilisest ja poliitilisest ajaloost, mille sisse saab tõsisem huviline juba ise hulgaliselt detaile pikkida. See ei ole lihtsalt kuiv ajalooline tekst, kes keda valitses ja kes keda tappis, vaid saab ka näha, milline nägi välja doktor Livingstone’i troopikakübar, polüneeslaste kanuu või Nagasakile visatud aatomipomm.

 

Ajaloo kõrghetki võib ilmselt tunnetada tänapäevalgi neis paigus viibides? Kus oled sina oma rändudel ajaloo puudutust kõige ehedamalt tunnetanud?

Kui ma sirvin seda raamatut, siis muidugi on palju tuttavaid pilte kohtadest, kus olen käinud. Mitte ainult Ateena Parthenon, Hiina müür, Angkor Wat, Boroboduri tempel ja teised kuulsad paigad, vaid ka näiteks Oraakli tempel väikeses Siwa oaasis, suur mošee Djennes või Umaijaadi mošee Damaskuses.

Raamatus on toredad peatükid ka nendest kohtadest, mis mulle tõesti emotsionaalselt erutavad on olnud. Näiteks Rapa Nui ehk Lihavõttesaar oma tohutute kivikujudega. Nende püstitamise ja hävitamise erinevaid versioone oled ju palju lugenud, aga kui neid ikka oma käega katsud, siis annab see hoopis teise mõõtme kõigile neile teooriatele. Teine koht, mis mulle sügava mulje on jätnud, oli inkade rajatud Machu Picchu linn Andides. See on muutunud väga rahvarohkeks paigaks. Aga 20 aastat tagasi olime seal ühe vihmase päeva varahommikul ja praktiliselt üksi. Mulle meeldivad ajaloolised paigad, kus kõik pole lõpuni selge. Machu Picchu on üks selliseid. Ses raamatus on taolisi veel mitmeid.

 

Kellele ja miks seda raamatut soovitada võiksid? 

See on teos, mis kuulub kindlasti põhihariduse kohustusliku kirjanduse hulka. Nii et ma kutsun seda tõsiselt uurima ka oma 11-aastase poja. Kuna tegu on paljude piltide ja põnevate lugudega, siis usun, et sellest teosest saab suvistele ringijooksmistele ja arvutimängudele kõva konkurent. Lühikesed lood ei jõua tüütavaks muutuda ja jõudu mööda saan siis ise talle lugusid juurde rääkida, kui on näha, et mõni teema rohkem huvitab. Teiseks on raamat kindlasti inspireeriv ka palju teadlikumale lugejale – assotsiatsioonid ja seosed, mis tekivad, on erinevatel inimestel kindlasti erinevad.

 

Bellingshauseni Antarktika-reisi suurprojekt sai ellu viidud. Kas kõik läks nagu plaanitud?

Esiteks oli mul väga hea meel, et ka „Maailma ajaloos” on sees väike peatükk Antarktika uurimisest ja märge, et Bellingshausen oli selle kontinendi esmaavastaja (jällegi – kui detailidesse minna, võiks siin pikalt diskuteerida, kas esmaavastaja oli Bellingshausen või hoopis iirlane Brandsfield).

Teiseks võin tõesti rõõmuga öelda, et meie ekspeditsioon läks kenasti korda ja nagu on näha me telesaate ja juba ilmunud laevakokk Wenna raamatu põhjal, pakkus väga paljudele inimestele kaasaelamisrõõmu.

 

Kas järgmine hulljulge reis on juba mõtetes kuju võtnud?

Viimased Antarktika otsad tuleb esmalt veel kokku sõlmida. Minu ja ekspeditsiooni pootsmani Marise õlul on ühe kokkuvõtva raamatu kirjutamine sest reisist.

Mul on väga kahju, et koroonaviirus ei andnud meile võimalust seilata Antarktikast edasi Arktikasse ja pidime laeva koju tooma ning nüüd reisikulude katteks müüki panema. Aga eks see Arktika ikka peas kummitab ja kunagi tahan sinna taas jõuda.