0

Raamatut “Hoolivuse keel” soovitab Elo Selirand

Raamatut “Hoolivuse keel. Ühe meditsiiniõe lugu” luges ELO SELIRAND, tele- ja filmirežissöör, stsenarist ja kirjanik.

Ajal, kui me jääme aina enam üksi, sest maailm on lahti, aga samas elame kauem kui kunagi varem ajaloos, peaksime
mõtlema neile, kes on meie kõrval hetkedel, kui meil on vaja abi, et elada või surra.
Need tihti nähtamatud inimesed – õed – aitavad meil tuua ilmale elusid, elustavad meie kõige lähedasemat inimest, võivad remontida meie ootamatu murega purustatud psüühika. Pokkerimängija meisterlikkusega ei reeda nad hetkekski ebameeldivust, et säilitada meie väärikus ka siis, kui me ei pruugi seda enam isegi hästi mõista ja mäletada. Tõenäosus, et meil tuleb kunagi avada meditsiinimaailma uksed, on sada protsenti.
Kui me läheme reisile, siis loeme õhinaga raamatuid kohalikust maast ja kultuurist, et olla valmis. Saada aru. Osata hinnata. Mõista. Mul oleks olnud väga hea meel, kui ma oleksin „Hoolivuse keelt” lugenud enne, kui mul tuli sünnitusel kuulda, kuidas meeskond mu kohal hüüdis. „Me kaotame, me kaotame nad … ruttu!” Või kui ma silitasin lootusetult intensiivravi voodis lamava lähedase kätt ja mõtlesin, millal on see „kuldne tund”, millal ta ärgata võib. Ma oleksin vähem kartnud. Sest ma oleks teadnud, et vähemalt mõni neist (aga loota tuleb, et kõik) jutustab tulevikus oma lugu sama sooja osavõtlikkuse ja ülima hoolivusega, nagu selle raamatu autor.
Meditsiiniõe amet võtab iga päev tüki su hingest. Osa sellest on jäädvustunud raamatusse ja annab meile seeläbi võimaluse piiluda kuhugi, kuhu reisimine on paratamatu. Ja kui te seal juba kohal olete, siis kinkige see raamat sellele õele, kes tundub teile kibe, kuri, närviline või hoolimatu. Ma usun, et järgmine kord ta seda enam ei ole. Hoolivus on nakkav. Sest kus on armastus, seal pole pimedust.

See raamat pole muinasjutt, vaid imeilus, naljakas ja tore jutustus inimeseks olemise suurest kunstist. Armastage. See on ainus asi, mis on lõppude lõpuks tähtis. Armastage üksteist.

Elo Selirand