HENDRIK RELVE on oma rohketest loodusreisidest kirjutanud, teinud tele- ja raadiosaateid. Vikerraadio sari „Kuula rändajat” on järjepidevalt eetris olnud juba ligi 20 aastat. Ometi on jutustada veel väga paljust.
Olete avaldanud väga erinevaid raamatuid. Kuidas selle raamatu idee sündis?
Tundus, et olen jõudnud üsna küpsesse ikka ja oleks nagu aeg hakata elust mingeid kokkuvõtteid tegema. Päris kindlasti ei tahtnud ma kirjutada autobiograafiat. Kuid mingeid kilde ja hetki võiks ju kirja panna. Mõni minuealine on sedasama tajudes kirjutanud raamatu „Minu elu helgemad hetked” või näiteks „Minu elu elamuslikemad naised”. Aga looduseinimesena on mulle alati tundunud, et inimeste maailmast on olulisem loodus. Inimene on osa loodusest, mille seaduste vastu ta kuidagi ei saa. Võib öelda ka nii, et inimene on üks loomaliik maailma loomaliikide seas, ei parem ega halvem. Seepärast otsustasin sellesse mälestusteraamatusse koondada eredamaid kilde kokkupuudetest põnevate loomadega.
Kuidas oma reisisihid valite? Mis Teid tõmbab?
Kõige enam tõmbavad maailma põlisloodus ja põlisrahvad. Ajal, kui Eesti oli üks osa hiidriigist nimega Nõukogude Liit, kolasin palju Uuralitest ida pool: Siberis, Vene-Kaug-idas, Kesk-Aasias. Liikusin sealsetel looduskaitsealadel, seiklesin põlisrahvaste juurde. Kui „raudne eesriie” langes, algasid reisid mujal maailmas. Praeguseks olen rännanud kõigis maailmajagudes, seejuures näiteks Aafrika ja Lõuna-Ameerika erinevates nurkades üle kümne korra. On olnud erakordseid elamusi maailma looduse ja põlisrahvastega.
Kuidas reisiideed tekivad? Mis on Teie järgmised reisiplaanid?
Tegelikult annab iga reis ideid juurde. Ka teiste maailmaränduritega suhtlemine ja internetis surfamine sütitab vahel köitvaid ideid. Tänavu on plaanis minna uut aastat vastu võtma sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Ületuleval aastal tahaks aga jõuda Lõuna-Ameerika riiki Colombiasse, et otsida sealses džunglis üles nn kadunud linn, kus on säilinud Kolumbuse-eelse kultuuri ehitisi ja iidset indiaanikultuuri. Ja nõnda ikka edasi.
Mida loodusega koos olemine Teie jaoks eelkõige tähendab?
Minu jaoks tähendab loodusega koos olemine ühtlasi iseendaga koos olemist. Elan siin Eestis juba ligi kolmkümmend aastat metsa ääres. Seal on vähe kokkupuuteid teiste inimeste, kuid palju loodusega. Iga päev märkad looduse üksikasju: milline on ilm, mis toimub taimede ja loomadega. See tundub tähtis ja haarab kaasa. Annan endale aru, et iga inimene ei ole selline. On palju neid, kellel hakkab niimoodi igav, kes vajavad seltskonda, kaubakeskusi, festivale ja rahvarohkeid sündmusi. See on arusaadav ja mõistetav. Aga minul on kuidagi vastupidi,
iseendaga koos olles igav ei hakka ja loodus kõnetab pidevalt. Usun, et iga inimene peab leidma eluviisi, mis sobib ta loomusega kõige paremini. Kui aga tunned, et loodus sind tõmbab, siis annab seda suhet lõputult süvendada.
Kas teie reisisaadetel ja reisiraamatutel on mingi eriline mission kanda?
Ei ole selle peale suurt mõelnud. Tihti on ajendiks lihtsalt soov jagada avastusi, elamusi, mõtteid. Kuna olen hoolas piltnik, pakub ka õnnestunud piltide jagamine suurt rõõmu. Aga kindlasti on lugudesse peidetud mingit isiklikku filosoofiat: veendumusi, hoiakud, maailma nägemise viisi. Mõnikord, nagu raadiosarja „Kuula rändajat” puhul, olen vahel tajunud küll seda, et see on nagu teatud kohustus. Iga nädal aina uute saadete tegemine nõuab päris rohkesti vaeva ja vahel tuleb peale tüdimus. Aga siis mõtlen, et suur osa kuulajatest on vanemad inimesed, kelle sissetulekud on kasinad. Nemad endale maailmareise lubada ei saa. Viin nad siis vähemalt mõttes kodust kaugele rändama.