Intervjuu Roald Johannsoniga

Meie oktoobrikuu klubiraamatut “Lahendamata vandenõud” sirvis armastatud telemees ja auhinnatud saatejuht ROALD JOHANNSON

Millised selle raamatu lood Sulle kõige enam huvi pakkusid?

Mind isiklikult paelub rohkem just lähem ajalugu. Möödunud sajandisse jääb väga palju huvitavaid momente. Huvitavad on just need lood, mida arvame olevat selged ja tõestatud. Selles raamatus on aga hästi esile toodud ka teine võimalik perspektiiv. Näiteks Litvinenko mürgitamise juhtumi puhul näib kõik nii selge – polooniumi sai ju ainult Venemaalt. Samas – ei tahaks uskuda, et Vene luure on nii rumal. Siinseid argumente lugedes tekib tunne, et äkki oligi tegemist hoopis brittide plaaniga väärtuslikku polooniumit Venemaalt salaja välja tuua. Mine võta kinni, kus see tõde on. Mõned poliitilised mängud käivad nii kõrgelt üle pea, et tavainimene ei saagi neid hoomata…

Üldiselt ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes iga suurema sündmuse taga vande­nõu otsiksid. Usun, et 11. septembri terrorirünnak oligi tõepoolest terrori­rünnak. Ja kui sageli arvatakse, et esimese inimese Kuule laskumine oli lavastus, siis seda ma ka ei usu. Niivõrd suure lavastusega oleks pidanud olema seotud tuhandeid inimesi ja kõigi suud ei suudetaks kunagi sulgeda.

 Oli siin midagi, mis oli Sulle täielikuks üllatuseks?

Ma ei teadnud õieti midagi ÜRO toonase peasekretäri Dag Hammarskjöldi lennu­õnnetusest 1961. aastal Aafrikas. Ametliku uurimise tulemusel tuvastati põhjuseks piloodi viga. Adekvaatseid tõendeid ei olnud, ja mulle tundub loetu põhjal, et see küll õnnetus ei olnud. ÜRO peasekretär soovis tollal dekoloniseerimist, aga ilmselgelt oli lääneriikide seas huvigruppe, kellel olid arengumaades majandushuvid ja kes seda sugugi ei soovinud. Sellest loost ei olnud ma varem kuulnud.

 Kuidas Sulle kui uurivale ajakirjanikule tundub selle raamatu ülesehitus ja esitusviis?

„Pealtnägija” perioodil tuli päris palju kajastada vandenõu sugemetega lugusid ja peavoolust erinevalt mõtlevate inimeste lugusid. Oluline on seejuures näidata mõlemat poolt, mõlema poole argumente, siis on lugu inimestele huvitav. Ka see raamat on suure­pärane just seetõttu, et annab erinevaid perspektiive ja vaatenurki, toob ära erinevaid tõestusi ja tõendeid. Lugeja otsustada jääb, mida nende tõendite põhjal uskuda. See raamat on ikka tõeline maiuspala, ja mitte ainult vandenõuteoreetikutele!

Aastaid tagasi oled olnud ka krimireporter. Mida sellest ajast mäletad?

Peale juuraõpinguid sattusin tõesti pooleteiseks aastaks ETA uudis­te krimireporteriks. Tööpäevad möödusid sageli kohtusaalides kõige võikamate lugude lahendusi oodates ja kajastades. Mäletan nn Keskturu lihuniku juhtumit, kes oli oma naise tükeldanud ja oleks peaaegu puhtalt pääsenud, kui mitte kanalisatsioon ei oleks umbe läinud… Aga lood inimestest paeluvad mind muidugi oluliselt rohkem, see oli lihtsalt selline periood mu tööelu algusajal.

 Mis Sinu elus praegu toimub? Kuidas pingelise töö ja pere­elu tasakaalus suudad hoida?

Kaks väikest last toovad rõõmu ja avastamist igasse päeva. Aga olgem ausad, see on ka päris raske aeg, kui väiksem laps hakkab ennast just püsti ajama ja suuremat võib iga hetk tabada armukadedushoog. Tasakaalu ongi raske leida ja on hetki, kui lained löövad üle pea. Töö tegemiseks tuleb aega lihtsalt leida. Selles mõttes mulle isegi sobib, et olude sunnil on reisimine praegu raskendatud ja sellesuvised töörännud jäid Eestimaa piiresse.

 Räägime päeval, kui läheb eetrisse esimene osa uuest sarjast „Roaldi retked Eestis”. Mida sellelt oodata?

Sari on varasematest erinev: seekord ei käsitle me väga raskeid sotsiaalseid probleeme ja samuti ei keskendu me vaid ühele peategelasele. Hoiame oma road-tripil optimistlikumat tooni ja kangelasteks on iga kord mitmed inimesed, kes selle mööda Eestimaad kulgemise käigus meie teele jäävad. Nemad moodustavadki saate tuuma.