Käsitöö on Sulle olnud nii töö kui hobi. Kuidas see juhtus, et käsitööpisiku külge said?
Ma arvan, et sündisin juba selle pisikuga. Minu emapoolne suguvõsa on pärit Lõuna-Eestist ja väga tugevate käsitöötraditsioonidega. Isapoolne suguvõsa on Järvamaalt ning sealgi tehti käsitööd, kuid lihtsamat ja praktilisest vajadusest lähtuvat. Olin lapsena pikki perioode küll ühe, küll teise vanaema juures ja mäletan, et toredaim mängukoht oli ikka kangaspuude all samal ajal, kui vanaema kangast kudus.
Seal kangaspuude all sain vist esimest korda ka teadlikuks, kui erinev võib pealtnäha üks ja sama tegevus olla. Kui isaema Hilda kudus lihtsaid triibulisi kaltsuvaipu sellest, millest parasjagu võimalik ja tema telgede all oli ainult kaks tallalauda, siis emaema Koidula juures oli kõik hoopis teistmoodi. Temal olid valitud värvid, kavandid ja vahel lausa kaksteist tallalauda… Ja kõik tema tööd, iga ese – kootud vaibad, tikandid, pilutatud särgid, heegelpitsid jne – olid äärmiselt korrektsed, maitsekad ja kaunid.
Emapoolne suguvõsa ongi olnud mu esimene käsitöökool, sest loomulikult pandi lapsed kõike tegema, millele jõud peale hakkas – riideribasid lõikama, kraasima ja ketrama, kuduma ja värvima. Ülejala ei lubatud midagi teha, tööd pidi tegema korralikult. Õppimiseks ja harjutamiseks anti muidugi aega ja eksida oli lubatud, kuid kui asi juba selgeks sai, oli korrektsus iseenesestmõistetav. Vahel oli tüütu ka, kuid enamasti mulle meeldis kogu see käsitöövärk.
Ema noorem õde oli rätsep ja tema eeskujul hakkasin ka väga vara õmblema. Juba viie-kuueselt pusisin nukkudele riided selga õmmelda, kuigi mantlid olid mu tittedel puha ilma varrukateta – nende välja lõikamine ja otsa õmblemine käis toona üle jõu.
Oled mitmete käsitööraamatute autor või kaasautor. Mille poolest see raamat oma eelkäijatest erineb?
Kõik eelmised raamatud on olnud kitsamalt piiritletud ühe tehnika või teemaga. Seekord vedasin teemaringi laiemaks ja panin kokku väga erinevaid tehnikaid. Et aga asi liig kaootiliseks ei valguks, võtsin aluseks kaks telge – kingitused ja aastaringi. Need märksõnad on justkui rööpad, mille peal raamat kulgeb.
Miks just kingitused?
Ma hindan rõõmu ja kingitus – see ongi rõõm. Kusjuures mitmekülgne, kõikide osapoolte rõõm. Muidugi pakuvad kinkimisrõõmu ka poest ostetud asjad, kuid käsitöökingitused on minu meelest midagi täiesti erilist. Neis on aeg ja pühendumine, mõtete ja käte soojus. Kellegi jaoks kingitust valmistades olen temaga justkui tunde koos, mingi müstilise loovuse ja energia kaudu ühenduses. Mulle küll tundub, et see jääb ka valminud eseme sisse ja inimene, kellel käsitöö hindamiseks antennid olemas ja aktiivsed, tema saab sellest aru, tajub ja mõistab.
Kas Sinu jaoks on siis mõnusam käsitöö tegemise protsess või siiski tulemus?
Kui on oluline midagi valmis saada, on mõlemad ühtviisi tähtsad – tulemust ju ilma eelneva protsessita ei saa.
Samas võib protsess olla küll ilma konkreetse esemelise tulemuseta. Sel juhul on ehk tulemuseks hoopis õppimine või kogemus, katse ja proov, uus teadmine ja oskus.
Omal ajal ma seda hästi ei osanud. Olin kärsitu, tahtsin kõike proovida, näiteks kiiresti-kiiresti uut mustrit või lõiget katsetada ja kui esimene mulje käes, jäi nii mõnigi asi seisma. Ma ei osanud võtta proovimist kui õppimise ja arenemise protsessi, ei taibanud, et palmikumustreid võib kududa kasvõi lihtsalt pika ribana, millest ei pea lõpuks midagi asjalikku saama. Mina hakkasin ikka kampsunit kuduma ja selle peal proovima… Peab tunnistama, et lõpetamat töid ikka kogunes…
Selle vastu aitas omal ajal hästi töö ajakirja Pere ja Kodu praktilise osa toimetajana ja selline asi nagu tähtaeg. Kui sul on piiramatult aega ja vahendeid, võid endale lõputult katsetamist ja proovimist lubada. Kui ajalimiit ja vahendid on aga piiratud, siis olgu, proovi ja katseta, kuid üheks kindlaks kuupäevaks lihtsalt peavad asjad pildistamiseks ja avaldamiseks valmis olema.
Ajakirjatöö ongi vast kõige rohkem õpetanud ajalise survega nii toime tulema, et loominguline pool ei kannataks, tegemise rõõm säiliks ja tulemus oleks rahuldust pakkuv.
Mis on Sinu enda lemmikprojektid selles raamatus?
Eks oma lapsed ole armsad kõikJ Hakkad neid otsast vaatama ja igaühel on oma lugu ideest teostuseni. Lugeja näeb raamatus seda viimast, teostunud variant. Katsetused ja proovid jäävad aga justkui jäämäe alumine osa silma eest peitu, kuid minu jaoks on ka need olemas.
Vahest kõige enam hingele on kerge rahvusliku puudutusega asjad. Näiteks tikitud ristpistemustritega jõulukuulid ja suviste, stiliseeritud käisekirjadega lillepadjad. Eks töömaht jääb ka meelde – just neis patjades on nii palju imetillukesi pisteid, mida sai endale vist küll ainult sel koroonakevadel lubada.
Mõni asi jääb meelde hoopis teisel põhjusel. Jääb meelde lust ja rõõm, millega sai istumisaluseid vilditud, endal seebimullivaht üle pea…
Kellele ja miks seda raamatut soovitaksid?
Soovitan kõigile, kes käsitööd ja käsitööna valminud ainulaadseid kingitusi hindavad. Kui oskusi napib või on need ehk roostes, saab alustada lihtsamatest. Öeldakse, et lugema õpitakse lugedes ja käsitööga on sama asi – tehes õpib kõige enam. Nii et hakatagu aga julgelt peale ja antagu endale aega koos keerulisemate väljakutsetega kasvada.
Milliseid raamatuid peale käsitööraamatute sinu öökapilt veel leida võib?
Armastan lugeda ja öökapil on alati õige mitu raamatut. Kui vaim on väsinud, loen mõnda vana lemmikut üle, näiteks Karel Ćapeki “Aedniku aasta” või “Karupoeg Puhh” – need on minu nn taastumisraamatud. Aga hetkel on konkreetselt öökapil Marek Kahro “Seal, kus näkid laulavad”, Valdur Mikita “Lingvistiline mets”, soomekeelne naistekas “Ikivihrea” ja Romain Puertolase “Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni IKEA kappi”. Pluss imekaunis käsitööraamat “Meite Muhu mustrid”