Palusime meie detsembrikuu klubiraamatut sirvida näitlejal, eesti rahva lemmikmeelelahutajal ja kahe lapse isal Tõnis Niinemetsal
Teie kodus kasvavad seitsmene Elli ja viiene Uku. Kas ja kui palju oma lastele raamatuid ette loed? Mida nad eelistavad – vanemaid või uuemaid jutte?
Aasta 365 õhtust olen umbes 160 tööl. Kui vaba ja kodus olen, ongi minu kord lastega tegeleda ja neid õhtul magama panna. Need õhtud on ikka harvad, kui me midagi ei loe. Lastele meeldivad mõned mu enda lapsepõlvelemmikud nagu “Bullerby lapsed” ja “Sipsik”. Suur lemmik on ka Lotte. Tänapäeval on ju sageli lisamaterjaliks ka filmid või multikad ja kuna tegelaste hääled on lastel hästi meeles, lõbustan vahel ennast ja neid eri tegelaste häälte jäljendamisega. Vanusevahe mõjutab laste eelistusi muidugi ka – Ukule meeldivad praegu ikka kõige rohkem need raamatud, kus tegelasteks autod. Elli armastab väga Kristiina Kassi ja Kadri Hindrikuse raamatuid.
Mõnedel lastekirjanikud on tõesti nii viljakad ja fantaasiarikkad, et aina imesta, kust need lood kõik tulevad. Natuke saan aru ka, sest vahel tahavad lapsed raamatulugemise asemel ise väljamõeldud järjejutte kuulata. Siis tulebki neid käigu pealt leiutada. Vahetan nimed ära ja arendan edasi millegi pealt, mis on äsja lastega teemaks olnud. Suurem laps võib ühel hetkel küsida, et “Kas se lugu on tegelikult meist”. Paar korda on isegi mõte läbi käinud, et neid lugusid võiks hakata kirja panema.
Kellel ja miks võiksid soovitada raamatut “Meie laste loomajutud”?
Soovitan igas vanuses inimestele, sest siin on lisaks tänaste laste lemmikutele midagi nii vanemate kui vanavanemate lapsepõlvest. Seetõttu peaks eri põlvkondadel vahva olema neid jutte just koos lugeda. Vanemates juttudes esineb sageli asju, mis ei olegi tänapäeval enam enesestmõistetavad ja mille kohta lapsed küsivad. Siis on enda jaoks üsna arendav, kui pead välja mõtlema, kuidas seda nende taustsüsteemis arusaadavalt selgitada. Ise saad targemaks ja nemad ka. See on koos lastega lugemise lisaväärtus.
Selles raamatus on igal juhul nii eelmiste põlvkondade jaoks äratundmisrõõmu kui ka uut ja värsket. Mulle meeldib alati see, kui vana jutt on saanud uued, moodsad ja fantaasiaküllased illustratsioonid. Asjad muutuvad ajas. Kui tahame, et lapsed huvi tunneksid, tuleb neid veidi värskemas kastmes serveerida.
Sel sügisel toimuvad kevadel ära jäänud Grow-up comedy “The Kid” asendusetendused, kus täidad lavaruumi üksinda. Ilmselt on see etendus inspireeritud ka Su enda praegusest eluetapist. Millest see räägib?
Tõepoolest. Olen öelnud, et 85 etendust võiks piiriks olla ja täna on 78s. Tükk räägib lapsevanema heitlustest ja sellest, kuidas oma laps siin maailmas ellu jätta. Laval toimuv on kõikide lastevanemate lugu. Hea, kui vanem saab naerda, tundes ära mõned iseenda käitumismustrid. Räägin sellest, et võin kohati olla ka saamatu lapsevanem ja julgustan, et see on OK. Sageli tullakse ütlema, et see on täpselt nagu meie kodust maha kirjutatud ja see on tregelikult väga suur tunnustus.
Kas nalja võib teha kõige üle?
Teemade mõttes jah, võib küll, tabusid ei ole. Minu jaoks on piiriks lihtsalt viisakus ja austus inimeste vastu, kes on mulle oma aja pühendanud ja mind vaatavad. Aga ma ei ole kunagi vaenulik, üleolev ega ropp. Võib ju olla, et piir iroonia ja ärapanemise vahel jookseb igaühe jaoks natuke eri koha pealt…aga iroonia mulle meeldib, tõesti.
Kas publik vajab praegusel ajal meelelahutust kuidagi rohkem kui tavaliselt?
Minumeelest vajab küll. Sisukas meelelahutus on vaimsele tervisele väga hea, palju parem kui üksindus. See kehtib nii noorte kui vanemate kohta. Teatripublik on vastutustundlik ja intelligentne, loodame vaid, et maailm taas ei sulgu.
Praegusel ajal on eriti oluline, et kodumaine television on tasemel ja ka sarjadesse panustatakse. Tegijaid ja mõtteid oleks veelgi, aga eks võimalused on alati piiratud.
Mis on Su järgmised tööalased plaanid?
Sügis on olnud intensiivne. Eks jätkub tavapärane teatritöö ja koostöö Kinoteatriga. Praegu on palju tegemist ka saatega “Eesti laul”. Kõigest ei tohigi veel rääkida, aga seda võin öelda, et uue aasta ees tunnen suurt elevust… Tegelikult olen alati üritanud jälgida, et mu nägu liiga palju ei saaks. Kui ise tunnen, et läheb liiale, olen ka mõnest tööst ära öelnud. Tööd eelistan teha ikka nii, et olen asjas põhjalikult sees ja räägin kaasa. Nii on tulemus rohkem mu enda oma ja loodetavasti parem, aga nii võtab iga töö tegemine muidugi ka palju rohkem aga ja väsitab. Ideaalis tahaksin alati olla parim. Võita. Eks ma oskan kaotada ka, aga võita mulle tõesti meeldib. Olen palju sporti teinud ja hingelt ikka sportlane.
Milliseid raamatuid Sinu lugemislaualt leida võib?
Elu on intensiivne nii tööalaselt kui lapsevanemana. Ega palju seda lugeda ei jõuagi, mida ise tahaks. Aktuaalsed ongi lasteraamatud ja sageli loen ka taustamaterjali käsilolevale näitlejaitööle. Aga krimikirjandus on mulle ikka meeldinud ja igasugused tõsieluga seotud lood – ajalugu muutnud sündmustest või katastroofidest. Vaatan praegu oma isa pealt, et veidi hilisemas eluetapis tekib vist ka endal jälle rohkem aega lugeda…