Klubiraamatu autor Ulvi Pihel lugejatele:

Kuidas see raamat sündis?

Kui mulle raamatu kirjutamise ettepanek tehti, vaatasin endale otsa ja tunnistasin, et olen küll teinud üle tuhande saate, aga pole kirjutanud ühtegi raamatut. Unustasin sootuks, et ei pruugi sellega üldse hakkama saada ja ütlesin rõõmsalt „jah”.       Esiteks olen piisavalt vana, et igasuguseid saateid mäletada. Teiseks: töötanud koos ja kõrvuti paljude teletegijatega erinevatest põlvkondadest

alates Rein Karemäest, Urmas Otist, Mati Talvikust, Vahur Kersnast, Reet Ojast, Maire Aunastest, Tiina Mägist, Maarika Laurist, Priit Hummelist, Hannes Võrnost, Anu Välbast, Margus Saarest kuni tänaste noorteni välja. Kolmandaks: toimetaja ja taustajõuna olen olnud tunnistajaks nii rõõmudele kui pisaratele. Neljandaks: tudengitele toimetamist õpetades pidin ise õppima ja kursis olema nii ajaloo kui uute trendidega. Koroonakevad mängis minuga kaasa, sest kõigil oli aega – aega meenutada, arutada ja rääkida. Lappasin ja lugesin palju vanu aja- ja telelehti, teoreetilist kirjandust ja tudengite uurimistöid. Lugedes Hagi Šeini „Suurt teleraamatut”, Hillar Peebu internetis avaldatud teleajalugu ja uurides omaaegse programmijuhi Voldemar Lindströmi kirjutatut, veendusin, et neist igaühte huvitab oma spetsiifiline tahk suurest ajaloost.

Pretendeerimata tõsisele ajalookäsitlusele, on see raamat omakorda minu nägemus, mida tehes olen kasutanud palju just ajas kaduvamat materjali – vestlusi ja mälestusi.

Kuidas tegite valiku, mis 101 hulka ära mahub?

Mõte oli, et raamatus peaksid kajastatud saama kõigi telekanalite olulisemad saated. Eelmisel aastal sai ETV 65-aastaseks, tänavu tähistab TV3 oma 25. sünnipäeva ja Kanal 2 paari aasta pärast 30ndat. Kõik nad kokku moodustavad meie tänase telemaastiku.

Ääretult põnev on olnud jälgida, kuidas vaadatuima telekanalina tipus olnud TV3 tõugati Kanal 2 poolt troonilt ja siis mõne aja pärast kehtestas end ETV. Ehk nagu eesti kirjandusklassikast – kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi. Nii see areng spiraali mööda käib ja loorberitele ei saa keegi puhkama jääda.

Iga valik on paratamatult subjektiivne. Nii olen valinud saated ja sarjad, mis olid mõnes vallas esimesed, tõid oma aja kohta kaasa uudse lähenemise või saavutasid erilise vaataja­magneti maine. Suhtlesin paljude tegijate ja otsustajatega ka telejaamadest ja tootjafirmadest. Muidugi lisasin ka oma lemmikud. Nii see 101 kokku saigi.

Ärgem unustagem, et iga saade töötab omas ajas. Nagu Mati Talvik kunagi legendaarse noortesaate „Kanal 13” kohta ütles: „Praegu ei torkaks see saade millegagi silma, siis oli aga üpris värske ja popp.” Olgu see raamat kronoloogiline kaleidoskoop Eesti telekanalite sammudest läbi aja.

 Kes ja miks seda raamatut lugeda võiksid?

Usun, et see on päris mõnus lugemine inimesele, kes, nagu statistika ütleb, iga päev keskmiselt enam kui 3 tundi teleri ees veedab. Seega laiale lugejaskonnale, erinevate huvidega ja eri põlvkondadest inimestele. Miskipärast arvan, et järjest kasvav teletegijate armee võiks samuti selle vastu huvi tunda. Nagu üks kogenud teletoimetaja mulle kirjutas: „Palju asju tuli meelde ja palju asju oli ka peaaegu uudiseks. Teiste kanalite saadete kohta kirjutatu oli lihtsalt tore lugemine.” Ja üks noor, alles alustav saatejuht tunnistas, et ta saab nüüd natuke rohkem aru kui räägitakse „Horoskoobi” või mõne muu saate fenomenist, sest „minu põlvkonna  jaoks olid need seni ainult pealkirjad”.

 

Ulvi Pihel (snd 1961) on teletoimetaja. Pärast esimesi samme veel kooliõpilasena “Kodulinna” saatejuhina ja režissööri abina laste- ja noortesaadete toimetuses olid loomulikuks jätkuks ajakirjandusõpingud Tartu Ülikoolis. Kuigi kodukanaliks peab Ulvi ETV-d, on ta kaastööd teinud  teistelegi telejaamadele. Töötanud ka freelancer’ina ning õpetanud Balti Filmi- ja Meediakoolis teletoimetamist.