Intervjuu mõttesportlase ja mälutreenija Ivo Linnaga

Meie märtsi klubiramatut “Tähelepanu! Mnemoturniir” luges kirglik mälumängur,  “Mnemoturniiri” kõige staažikam vastaja, poulaaarse Maalehe mälumängu küsimuste koostaja ja juba 17 hooaega laste “Miniturniiri” saadet juhtinud IVO LINNA

Kuidas teie mälumänguhuvi algas?

Minu lapsepõlves olid kõikvõimalikud viktoriinid väga levinud – olgu siis sünnipäevadel, koolis, raamatukogus. Need mulle meeldisid ja nii mõnigi kord õnnestus ka võita. „Mnemoturniiri” kuulamine raadiost oli püha hetk. Nii põnev oli kuulata kõiki neid akadeemikuid seal arutlemas ja vaidlemas. Kui juhtus, et endal oli õige vastus enne neid käes, oli koolipoisil muidugi tõeline võitja tunne. Kui siis 1998. aastal saadet uuendati ja tehti ootamatult ettepanek vastajate hulka tulla, oli see mulle suureks auks. Samal ajal kutsuti saatesse ka Jüri Aarma ja peale seda, kui tema taevastele radadele lahkus, olengi mina kõige staažikam vastaja – täituma hakkab 23. hooaeg.

 Milline on hea küsimus?

Selline, millele on esmapilgul võimatu vastata. Hakkad keerutama nagu kass ümber palava pudru, asjad tulevad meelde, tekivad seosed. Siis on rõõm tohutult suur, kui jõuad õige vastuseni välja. Lähed mööda labürinti, ühel hetkel saad Ariadne lõnga kätte ja jõuadki lahenduseni. Just selles mõttes on ka „Mnemoturniiri” ühe staažikaima küsija Rein Laumetsa küsimused väga head. Ta on keskendunud sellele, et lahenduseni jõudmiseks tuleks kasutada mõtlemist.

 Mida mälumäng teile annab, et sellega juba nii kaua tegelete?

Ühest küljest annab muidugi huvitavaid teadmisi ja põnevaid fakte. Aga mida edasi, seda olulisemal kohal on ka mõttesport ja mälutreening. On ülioluline, et mälu töötaks ja aju ei uinuks. See aitab suurepäraselt ka reaalelu küsimuste lahendamisel. Aga trenn peab olema järjepidev, oma päeva loen kordaläinuks ainult siis, kui olen vähemalt ristsõnu lahendanud. Olen suutnud ka lähedasi nakatada – mu poeg ja vend, kellega praktiliselt igapäevaselt suhtleme, on hakanud mulle küsimusi esitama: „Kas sa seda teadsid…” Ja tore on muidugi just siis, kui vastust ei teagi. Ka „Mnemoturniiri” saadete salvestuspäevad on nagu pidupäevad. Puhas nauding on toredate kaaslastega lobiseda ja selle käigus ka õige vastuseni jõuda.

Teid teatakse suure krimikirjanduse sõbrana. Aga kust tulevad kõik need tohutud faktiteadmised?

Eks kõik tuleb tegelikult ikka lapsepõlvest. Meie kodus oli palju raamatuid ja lugemine oligi meie põhiline vabaaja tegevus. Pööningult leidsin eestiaegseid lehesabadest kokku köidetud kriminulle, nii et olen lugenud juba esimesel Eesti ajal välja antud Agatha Christiet, milleks tuli gooti šriftki ära õppida. Aga meie riiulites leidus ka vabariigiaegne„Eesti entsüklopeedia” ja „Eesti Ajalugu”. Neid lappasin lõputult. Ajaloohuvi on mul olnud nii kaua, kui mäletan, ja koolitunni­ajaloo kõrval teadsin juba lapsepõlves iseseisvuse sünni lugu vägagi hästi. Juba siis sai raamatute abil ka maailmas rännata, püramiide ja kaugeid linnu külastada. Ühesõnaga – armastan meeletult teatme­teoseid ja seda siiani.

 Kellele ja miks võiksite seda raamatut soovitada?

Soovitaksin seda raamatut kõigile, kes on lugemisoskuse omandanud! Kindlasti ka kõigile, kes on nagu minagi, mälu­treeningu poolt ja kellele pakub rahuldust huvitavaid fakte noppida. Selles väga harivas raamatus on palju infot, mis ei ole aju jaoks mingi segav vaht, vaid selline tarkus, mida läheb elus vaja.

Üldhariduslikus mõttes on see raamat tõeline briljant!

 Kas teile meenub mõni n-ö kõigi aegade lemmikküsimus?

Hetkel meenub üks selline „Mnemoturniiri” küsimus, kus peale pikka arutelu mingi loogika mulle õige vastuse andis: 1942. aastal oli Tallinnas Harju tänaval ettevõte nimega Tuna. Millega see tegeles?

Tuli meelde, et emal olid kunagi ju tursanahast kingad, mille üle lastena hämmastunud olime. (Tu-tursa, na-nahk.) Tuna tegi ka rahakotte ja ridiküle, eks sõjaajal tuli materjale leidlikult kasutada. Aga see vastus tuli küll tõelise mälusähvatusena.