Intervjuu Kihnu Virvega

Unenägudest rääkisime elutarga ja elurõõmsa laululooja KIHNU VIRVE ehk Virve-Elfriide Kösteriga.

Kuidas talvises Kihnus elu kulgeb ka?
No lund on ja külma on ja tuisku ja sula ka. Vahepeal oli tormi ja laev ei käinud. Aga esinemisi praegusel ajal ju õieti pole. Meie oma pundiga oleme sihukesed „poluvernikud”, aga ma just mõtlesin, et päris proffidest muusikutest on ikka tõesti kahju. Mulle nii meeldib laule teha ja neid saan ma ju ikka edasi teha. Tekst lihtsalt jookseb pähe ja siis pean need paberile panema. Ja nii tore on, et inimestele meeldib. Noortele ka ikka meeldib. Inimesed helistavad ja kirjutavad, see annab jõudu.
Aga seda praegust haigust kutsun mina katkuks. Eks ta olegi praeguse aja katk. Kihnust oli tsaari ajal ka katk üle käinud. Ehk nii hulluks ikka ei lähe.
Rõõm on elada, kui ikka elada lastakse. Ma olen sihuke, et tahan ikka kõik südame pealt välja plahvatada, ükskõik kellele, olgu saks või sant. Ma ütlen, mis ma mõtlen. Ütlen seda ka, et õigust ei ole mitte päris nii palju, kui alguses lootsin. Siis kui sinimustvalge lipp jälle lehvima hakkas…
Kuidas Teil unenägudega on? Usute, et need on tähenduslikud
Olen näinud palju unesid, mis on väga selgelt meelde jäänud. Mõni ütleb, et näed seda unes, mida päeval mõtled, aga mul on küll nii, et vahest tuleb see unenägu kes teab kust ja tähendab kes teab mida… Mäletan, et Kihnus oli üks matus. Selle lahkunu kohta ikka räägiti, et ta polnud mitte hea inimene, tegi teistele kurja eluajal. Oli selline nõia moodi. No ma olin tol ajal noor. Eks sai hommikuni tantsitud ja suur unelaine tuli peale. Istusin seal kirikupingil ja tukastasin korra. Unes nägin, et kirst oli seal kus ta oli ja kahel pool oli püsti kaks suurt musta hobust, kellel lehma saba ja sarved. Kiskusid mõlemad hobusenahka teine teisele poole, kuni ühel pääses see hammaste vahelt lahti ja kukkus kirstule. Ma hakkasin unes naerma ja selle peale ärkasin. Tegin, nagu oleks kange köha kallal, ei saanud vist keegi kirikulistest aru, et naersin.
On Teil ka hoiatavaid unenägusid olnud?
Ühekorra pidin ära uppuma 16-aastaselt. Kolm päeva enne seda nägin unes, et olin Pärnu kesklinnas. Mööda tänavat tuli kihutades kutsariga surnuvanker, kirst oli peal. Kutsar andis piitsa ja tahtis mind alla ajada. Olid juba nii lähedal, et hobuste hingeõhk oli tunda. Järsku üks mees haaras mul käest kinni ja tõmbas ära. Kutsar vaatas veel üle õla tagasi sihukese kurja näoga.
Paari päeva pärast oli vaja Tõstamaale minna. Läksime koos ühe poisiga tõukekelguga üle jää. Lund oli sadanud. Mul hakkas vilu ja ütlesin, et ei istu kelgul, etjooksen veel. Siis kohe nägin, kuidas see poiss koos kelguga läbi jää vajus ja libisesin ka järele. Olime kaldast ehk kilomeetri kaugusel. Temal olid jäärauad jalas ja ta sai välja. Kui hakkad uppuma, siis jalad tõusevad ülespoole. Jala külge oli veel tema kelgul olnud rahakott kinni jäänud. Käed olid nii kanged ja tõesti vähe puudus, et oleksin jää alla läinud. Mäletan, et ta ütles: „Katsume veel korra.” Tookord oli õnne ja ta sai mu kätte. Kelk jäi merre. Saime kaldalt talust abi. Olime paljalt ahju otsas kuivamas. Ma veel ütlesin talle, et mis sa mind vahid, vahi parem iseennast. Saime sealt riided laenuks. Tema sai vanataadi pika puupööraga püksid. Ta natuke lonkas ja see puupöör
muudku käis edasi-tagasi. Ma naersin ja ta pahandas, et mis sa naerad mu lonkamist. Ütlesin siis, et seda ma küll ei naera kunagi. Ja siis naersime juba mõlemad.
Nii et unenäod on ikka endelised?
Ma usun küll, et on, ja vaimud on ka olemas kindlapeale. Selline unenägu oli mul ka korra, et kõndisin tundmatus metsas ja seal tuli värav vastu, mis viis maa alla. Üks vana mees oli värava peal vahis. Ütles mulle, et võid minna küll, aga kui vaatad kummalegi poole, nende inimeste poole, kes seal on, siis jäädki nendega. Läksin ja nägin silmanurgast kahel pool musti kogusid, aga nende poole ei vaadanud. Käisin seal, keerasin silmad alla ja tulin sama targalt tagasi. Mees ootas seal ja ütles: „Sa olid tubli. Võid minna, sinu tund ei ole tulnud.”
Igasuguseid vaimude nägemise lugusid on siin Kihnus ka olnud, nii et tüdrukud näevad mõlemad sama asja või lausa kogu seltskond. Nii on ka olnud, et räägid kellelegi oma unenägu ja tema on täpselt sama und näinud.
Kellele seda raamatut lugeda soovitaksite?
Mu meelest võiksid seda kõik lugeda, kes vana aja asjadest midagi teada tahavad ja vahel unenägude üle mõtlevad. Ei ole see elu ainult siin täna ja praegu, midagi on ikka veel. Kenad pildid on ka sees.

 

Foto: Daisy Lappart/Naisteleht