Üks nendest 28 inimesest, kes kirjutas kirja oma nooremale minale, on ANNIKA LAATS – Risti koguduse õpetaja, Tallinna Lastehaigla hingehoidja, võrdsete õiguste ja avatud mõtteviisi kaitsja meie ühikonnas.
Oma kutsumuse tõttu kohtute iga päev paljude inimestega, aitate, toetate, annate nõu. Kas selline iseendaga kohtumine üle pikkade aastate oli ka nende kohtumistega kuidagi võrreldav?
Hingekarjasena olen aru saanud, et inimene vajab harva teise nõuandeid või õpetussõnu. Ta vajab ärakuulamist ja toetamist. Sellelt pinnalt suudab ta oma olukorda paremini analüüsida ja langetada enda jaoks vajalikud otsused. Mõistmist leidnuna suudab ta olla enesekriitilisem ning hinnata, mis on läinud valesti ja millest oleks parem hoiduda. Sellest on rohkem abi kui õpetamisest.
Tunnistan ka oma kirjas, et esimene mõte oli hakata nõuandeid jagama – veenma noort Annikat, et ta väldiks tehtud vigu ja langetaks arukamaid valikuid. Taipasin siis, et pean temaga käituma sama lugupidavalt ja hellalt kui teiste inimestega.
Ja mis saaks siis, kui see noor mina võtakski mu targutusi kuulda? Üks kaasautoritest, Øyvind Rangøy, kirjutab raamatus väga tabavalt: ,,Ma ei tea, kas sa kuuled mind praegu. Natuke rahutuks teeb mõte: mis siis, kui sa tõesti kuulaksid? Kas ma saaksin midagi öelda, mis muudaks sind? Kas ma tahaksin? Kas ma julgeksin? Sest kui ma tõesti saaksin seda teha, siis mind enam ei oleks. … Oleksid kusagil minunimeline mees, kuid teise eluga. Ent see, kes ma praegu olen, on sinu looming. Kuidas ma saaksin soovida, et see oleks teisiti?’’ (lk 90)
Kuivõrd see mõttemäng – käsitleda iseenda nooremat mina kui eraldi isikut – üldse võimalik on? Oli see keeruline?
Jah, see oli keeruline ülesanne, aga samas ka üks tore proovikivi.
Kui sain aru, et oleks narr hakata oma noort mina tagantjärele tarkustega vaevama, siis murdsin tükk aega pead, mida tahaks talle ütelda. Noorusmälestusi ehk katkeid tema enda elust pole mõtet jutustada – neid asju teab ta minust paremini. Kas kirjutada sellest, mis teda ees ootab ja mis mul juba läbi elatud? Kas ei võtaks see talt ära üllatusmomendi ja valikuvabaduse? Mõtlesin ühe n-ö tavalise kirja peale – mitte küll tavalisele lakoonilisele e-kirjale, vaid omaaegsele ,,päriskirjale’’. Selle mõte oli väljendada hoolimist. Nii saigi mu kirjast ennekõike julgustus elada.
Selle kirja olulisim tõdemus pärineb Piiblist: ,,,… neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks’’ (Rm 8:28). Ma usun seda.
Kirja kirjutamise protsess tõi esile elavaid mälestusi. Mälestused on vahvad. Vahel enne uinumist püüan detailselt meenutada mõnd lapsepõlve olulist asja – lõhnu, hääli, ukselingi vajumise raskust, köögilaua vakstumustrit. Ma ei taha lasta neil maailmadel kaotsi minna, sest nad on osa minust.
Nende kaante vahel on 28 väga erinevat kirja. Mis teid selle raamatu juures puudutas? Mis kõlama jäi?
See oli liigutav lugemine – aus, helge, tõsine ja naljakas, täis elutarkust ja läbitunnetatust. Mul on hea meel, et kuigi autoritele antud lähteülesanne oli sama, oleme selle lahendanud erinevalt. Kuna vanusespekter on lai – Kihnu Virvest Johan Randvereni. Äratundmisrõõmu või ka -nukrust võivad siit leida paljud. Noor lugeja saab loodetavasti indu julgeks ja suureks unistamiseks.
Ja kui ma järgmine kord David Vseviovi kohtan, siis kangastub mu silme ees tingimata ka taburetil seisev kommiootel Dodi.
Lisaks kirjade erinevusele on väga erinevad ka kirjutajate tutvustused – igaüks sai vabalt valida, mida oluliseks peab. Teie enesetutvustus on üks lühemaid. Millest see kõneleb?
Püüan sõnadega säästlikult ringi käia. Tajun oma ametis olevat kiusatust hakata lobisema ja õõnsaid sõnu lausuma.
Iseenesest on see ju üks huvitav ja tõsine küsimus: kes ma olen? Arvan, et sain oma tutvustuses olulisima kirja pandud.