Folklorist ja kultuuriloolane MARJU KÕIVUPUU on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur. Ta on uurinud inimese ja loodusmaastiku suhteid ning kultuuripärandit, samuti surmakultuuri ja rahvameditsiini. Kõivupuu on alaline külaline paljudes kultuuri ja folkloori teemalistes tele- ja raadiosaadetes ning kuulub esimese naisena „Mnemoturniiri” võistkonda. Ta on avaldanud hulga raamatuid, sealhulgas „101 Eesti pühapaika” ja „Eestlase eluring”.
„Eesti põrgute lood” on Sinu kaheksas raamat. Kuidas selle teemani jõudsid?
Eks ikka tööasjus mööda Eestit ringi sõites. Põrguks nimetatud kohti on Eestis väga mitut laadi ja folkloorsed motiivid on kärmed nende külge kleepuma – kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neid lugusid jutustaks. Aga ainult folkloorsetest lugudest jääb paigavaimu mõistmisel natuke väheseks. Kohtade ja paikade hingeelu uurimine ja sellest jutustamine on hea viis tutvustada pärimuslikku suulist ajalugu, folkloorsetel motiividel põhinevaid kohajutte, kirjandust ja kultuurilugu, looduslugu… see kõik kokku ongi Eesti lugu.
Viimastel aastatel oled paratamatult omandanud teaduse populariseerija ja ka omamoodi „valveeksperdi” rolli erinevates folkloori puudutavates küsimustes. Kas oled silmas pidanud ka hariduslikku eesmärki, et raamat oleks rändajale abivahendiks ja giidile käsiraamatuks?
Ma olen tõesti seda meelt, et rahvapärimuse populariseerimine on sama vajalik kui (loodus)teaduste populariseerimine. Folkloristikaalased teadustekstid ei ole laiale lugejaskonnale suunatud, aga pärimuses peituvad mustrid võiksid meile kõigile arusaadavad ja omased olla. Pärimus, mis jutustab meie lugu, on oluline identiteedi ehituskivi ja me peame hoolitsema, et pealekasvavatele põlvkondadele oleks pärimusepõhised „ehituskivid” arusaadavad, huvitavad ja atraktiivsed. Põrguraamat on tõepoolest kirjutatud ka selle mõttega, et see oleks rändajale heaks kaaslaseks ja võimaldaks soovi korral kokku panna huvitava reisimarsruudi. Ka veeteed pidi.
Tundub, et Sinu jaoks on alati oluline vanade lugude uurimisega tänase päeva seosteni välja jõuda.Õppejõuna ma puutun kokku erinevas vanuses ja erineva taustaga inimestega ja näen, et ega see meie oma pärimuse tundmine ja mõistmine ning konteksti asetamine ülearu heal järjel pole. Minu jaoks on tähtis püüda panna lood ka ajastu konteksti ja küsida, kuidas need sajanditagused või veel kaugemast ajast pärit lood kõnetavad tänaseid inimesi, milliseid stereotüüpe on need loonud jne. Seetõttu tuleb ka vanu tekste tänase pilguga avada ning mõtestada ja isegi lahti seletada, sest muutunud.
Ma ise olen pärit sellest maailmast, mis on kirjeldatud meie rahvaluule- ja etnograafiakogudes ja mul on selle omaaegse lihtsa külaeluga natuke teistsugune suhe kui ehk neil, kes jõuavad pärimuse juurde kogutud materjali kaudu. Mütoloogiline osis on minu jaoks kohe kindlasti väiksem. See on sama mis nõuka ajaga – kes sel ajal on elanud, sel on lähiminevikuga teistsugune suhe kui neil, kes õpivad seda tundma arhiivimaterjalide abil.
Milline on Sinu enda lemmikpõrgu?
Ilmselt Helme, sest see oli minu n-ö esimene põrgu, mida mäletan ennast näinud olevat. 50–55 aastat olen saanud rohkem või vähem teadlikult jälgida ka seda, kuidas Helme lossimäed on muutunud ja kuidas ka Helme põrgu on nii-öelda maastikule tagasi toodud.
Millised on Su suveplaanid? Aga järgmised töised mõtted?
Võtan kindlasti ühe kuu tõsiselt puhata, lähtudes rahvasuus levinud ütlusest, et puhkaja ei teeskle puhkamist, vaid puhkab täie tõsiduse ja vastutustundega. Vananeda tuleb väärikalt ja tervislikult.
Töölaual on üht-teist pooleli, mis vajab lõpetamist. Covidi-aeg on olnud suhteliselt hea aeg kirjutamiseks, eks aeg näitab, mis sellest kõigest lõpuks koorub – muist teenib teaduse huve, muist tehtavast on suunatud laiemale lugejaskonnale. Püüan jätkuvalt anda oma panuse ka selle heaks, et majandamise tuhinas õpiksime märkama, hoidma ja väärtustama looduses püha.