Intervjuu Elisabet Reinsaluga

Romaani “Ranna tänava väike pagariäri”peategelane kolib olude sunnil linnast mereäärsesse alevisse, kus leiab täiesti uue hingamise. Kas sunnitud elumuutustes on ka midagi head?

 Minule tundus, et raamatu peategelane oli, küll ebateadlikult, juba päris ammu valmis muutusteks, mis tema elus tänu keskkonnavahetusele toimuma hakkasid. Vahel on tõesti vaja välist müksu või ärgitust, et uued, senitundmatud asjad alguse saaksid. Sellises muutuses on alati midagi head, see tähendab isiklikku kasvu ja arengut. Me saame enda kohta teada, milleks oleme võimelised ning millised on me seni saladuseks jäänud varjatud anded.

 

Kas ja miks võiksid seda raamatut teistelegi lugejatele soovitada?

Kuna „Ranna tänava väike pagariäri” on lihtne armas lugemine, siis võiks seda vabalt soovitada suviseks lugemiseks võrkkiiges või rannalinal. Kahe õhtuga saab mõnusasti tiiru peale ja endagi mõtted veidi selgemaks, kui need puntras juhtuvad olema. Ei maksa alahinnata lihtsate lugude poeesiat ja ilu. Nendes võib peidus olla rohkem elutarkust kui mõnes n-ö sügavas teoses, mis on aga paraku nii sügav, et põhja ei paista. Kui raamatus on rafineeritud ja huvitavad karakterid, kui ma mõtlen nende peale, kujutan ette, mida nad mõnes elusituatsioonis teeksid, kuidas reageeriksid või kuidas nende elu väljaspool raamatu tegevustikku kulgeks, siis minu jaoks ongi see hea kirjandus. Mind on lihtne mõjutada ja looga kaasa vedada. Ja seda „Ranna tänava väike pagariäri” kindlasti ka tegi. Boonusena sai mu küpsetustuhin tänu sellele raamatule uut vunki juurde – puhusin juuretisele uuesti elu sisse ja avastasin end saiatainast sõtkumas!

 

Kuidas sündis veebileht „Juturiiul”, kus Sa koos teiste eesti näitlejatega lastele raamatuid ette loed?

 „Juturiiul” sai alguse koroonakevadel 2020. aastal. Nagu väga paljud teisedki inimesed, olin ka mina sunnitud kodus puhkusel olema, ning siis tekkis idee lugeda lastele ette Aino Perviku „Kunksmoori”. Et anda veidi hõlpu kodusolevatele emadele isadele, kes lisaks oma tööle pidid järsku olema kokad, koolitädid, pedagoogid ja koristajad, ja tutvustada lastele raamatute imelist võlumaailma. Lugemine tasub end alati ära, olgu ajad millised tahes. Võtsin julguse rindu ja küsisin Aino Pervikult luba. Kuna ta oli lahkesti nõus ja esimene video sai paari päevaga ligi 30 000 vaatamist, siis oli selge, et on vaja järge. Ja nii see läks. Siis juba tekkis mote kaasata teisi kolleege ja laiendada autorite hulka, kelle teoseid tutvustada. Pandeemia hakkab taanduma ja vahest oleme nüüdseks hullemast läbi tulnud, aga loodan väga, et jaksan lisaks teistele töödele ja kohustustele ka „Juturiiulit” elus hoida!

 

Milline on Sinu suhe raamatute ja lugemisega? Milliseid raamatuid Su öökapilt leida võib?

 Lugeja olen ma alati olnud. „Naksitrallid”, „Karupoeg Puhh” ja „Katuse Karlsson” on olnud mu lohutajad, nõuandjad, kasvatajad. Mäletan lapsepõlvest seda seisundit, mis mind lugedes valdas – see oli segu erutusest ja vabadusest, tunne, kui vaim tõusis lendu ja fantaasia sai igapäevaelust võitu. See oli väga meeldiv tunne ja sedasama otsin raamatutest ka täiskasvanuna. Olen palju lugenud krimikirjandust, kuid nüüd sellest veidi väsinud ning rohkem muu ilukirjanduse poole pöördunud. Viimase aja suur avastus on Lily King, kelle „Writers and Lovers” mulle sügava mulje jättis. Just tellisin tema kaks uut raamatut, ootan nende saabumist juba suure põnevusega.

 

Millal Sind peale sunnitud pausi jälle lavalaudadel näha saab?

Pärast suvepuhkust naasen tööle Linnateatris ja lisaks juba mängukavas olevatele rollidele esietendub augustis Siegfried von Vegesacki järgi instseneeritud ja Karl Laumetsa lavastatud „Balti tragöödia”, kus mängin Ema. See roll on omapärane ja uutmoodi nii vormilt kui sisult, ootan selle mängimist väga.