Lucinda Riley „Seitsme õe” sari
Kõigepealt Lucinda Riley seitsmeosaline õdede sari. Raamat raamatu järel olen neid lugusid neelanud ja imetlenud autori pöörast ja lennukat fantaasiat ja samas detailsust ja ambitsioonikust. Salapärane Pa Salt on aegade jooksul adopteerinud kuus väikest tüdrukut eri maailma nurkadest ning külluses ja armastuses üles kasvatanud. Isa ootamatu surm pöörab õdede elus uue lehekülje, Pa jäetud vihjed viivad nad tagasi oma juurte juurde. Eesti keeles on veel puudu sarja viimane raamat „The Missing Sister”. Kahjuks lahkus autor sel kevadel meie seast, seda tänulikumalt mõtlen praegu tema loomingule.
Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna”
Üks viimase aja põnevamatest lugemistest on kahtlemata leedu autori Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna”, eesti keeles on ilmunud diloogia esimene osa. Ühest küljest on tegemist ehtsa Tuhkatriinu looga – poola vaesunud aadlitüdruku tõusmine Vene keisrinnaks. Samas on ajaloolistele allikatele toetuv romaan siiski muinasjutust kaugemale viiv ning keisrikoda ümbritsevad intriigid pakuvad kahtlemata omapärast täiendust kunagi ajalootundides kuuldule.
Jaan Sudak „Mia nägi unõs…”
Lugemist väärib Jaan Sudaku „Mia nägi unõs…”, mis räägib unest ja unenägudest eesti rahvapärimuses. Eriti põhjalikult on autor kaevunud kihnlaste unefolkloori. Läbi unenägude, nende seletuste ja arutluste sai see väikesaar ja tema elanikud mulle üha sümpaatsemaks.
Mõnusat suvelugemist!