Intervjuu Priit Võigemastiga

Tänavu saite Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja aastapreemia rollide eest „Lehman Brothersis” ning „Kuritöös ja karistuses”. Mida see preemia Teie jaoks tähendab?

Loomulikult olin meelitatud ja tänulik. Samas üritan ikka olla kahe jalaga maapeal – selge see, et need rollid ei ole ainult minu ponnistuse vili. Ei „Lehman Brothers” ega „Kuritöö ja karistus” ole ju monotükid ja muidugi sündisid rollid koostöös lavapartnerite ja lavastajaga. Aga üldiselt – ega nendele autasudele tööd tehes ei mõtle küll.

Mis lugu „Lehman Brothers” Teie jaoks eelkõige on?

Mina isiklikult hakkasin kõige rohkem kinni ikkagi inimeste loost, selle perekonna loost. Pangandusteema on õnnestunud teha inimlikult ja emotsionaalsel tasandil arusaadavaks ja muidugi on see ka juudi kultuuri lugu, aga köitev oleks materjal ka siis, kui tegelased hoopis mingit muud asja ajaksid või muust rahvusest oleksid. Korda läheb see, mis tegelaste hinges ja südames toimub. Kui tegelased oma asja kirglikult suhtuvad, siis on minu meelest igati lootust, et see kirg jõuab ka lugeja või teatrivaatajani.

Millised olid esimesed mõtted näidendi materjali lugedes? Milline oli tööprotsess?

Kõigepealt oli materjal muidugi aukartustäratavalt mahukas, nägime vaeva, et see kõik ühte teatriõhtusse mahutada. Ei raatsinud midagi välja jätta, aga jätta tuli. See oli dramaturgi, lavastaja ja näitlejate ühine tööprotsess, muudatusi tegime veel viimase hetkeni. Prooviperiood venis, Covidi tõttu tekkis paus ja peale seda oli võimalus materjal veel kord värske pilguga üle vaadata ja uue innuga alustada. Üsna haruldane võimalus, aga ega meie olnud siin ainukesed, kellel nii läks. Seda materjali on ennegi lavastatud kolme näitlejaga, kes kehastavad eri rolle. Aga on ka tehtud suurema trupiga. Mulle meeldib väga see minimalistlikum teatrilaad, mis oleks nagu vaene, aga suudab siiski luua nii rikka kujutluspildi sellest maailmast. Mait Malmsteni ja Guido Kanguriga oli keskkond algusestpeale väga turvaline. Ja lavastaja Hendrik Toompere on lihtsalt nii empaatiline ja heatahtlik. Ühesõnaga – õhkkond oli mõnus.

Raamat ja lavastus – sama või erinev?

Tekst on väga poeetiline, korduste peale üles ehitatud, võibolla koguni vanatestamentlik. Selles mõttes väga hea lugemis- ja süvenemismaterjal. Samas on see ka väga hoogne, kirglik, esitama kutsuv. Sellist materjali ei ole mingil juhul võimalik kuidagi lõdvalt mängida. Raamat on eelkõige mahukam ja mingid liinid tuli paratamatult kõrvale jätta. Ka etendust vaadanud lugeja leiab raamatust uut, täiendavat.

„Lehman Brothersit” teatris vaadates ei saanud kuidagi märkamata jääda see lust ja nauding, millega oma rolli mängisite. Kas seda jätkub igale etendusele?

Tõesti, lisaks sellele, et prooviprotsess oli tore, on olnud tore seda etendust ka edaspidi mängida. Sellest materjalist ei väsi. Ja kui oledki väga väsinud, siis pihta hakates tõmbab see näidend iseenesest kõik käima. Enamasti igas etenduses on mõni uus avastus, juhtub midagi uut, tekib pisut ka improvisatsiooni. Ega me seda uut spetsiaalselt ei otsi, need asjad kooruvad ikka materjalist välja. Äkki avastad tekstis mingi uue tahu, kuuled midagi uue kõrvaga…

Millised on lähiaja tööplaanid?

Praegu käivad Naissaarel satiirilise komöödia „Bäng” proovid, peatselt on esietendus. Tööd on veel palju, aga olen lootusrikas. Sügisel hakkan Draamateatris lavastama Martin Crimpi näitemängu „Tema elu kallal”. Ehkki juba 90ndatel kirjutatud, käsitleb see teemasid, mis on Eestis just nüüd kõlapinda leidnud. Analüüsitakse naise õigusi, naiseks olemist üldiselt. Mängivad kolm naist – Hilje Murel, Helena Lotman ja Marian Eplik.