Intervjuu Olav Osoliniga

Raamatuklubi küsimustele vastas raadio- ja telemees, muusikaspets ja reklaamiguru Olav Osolin

Hiljuti troonis pikka aega edetabelites Sinu lõbus elulooraamat „Minu esimene elu”. Ja nüüd on ilmunud uus, hoopis teistsugune raamat. Mis viis Sind ilukirjandusteose kirjutamiseni?

Idee sukelduda vanas eas esimest korda ilukirjandusse sündis kirjastuse Varrak toimetuses, kui ma läksin oma elulooraamatu autorieksemplare ära tooma ning me hakkasime Krista Kaeraga nalja viskama, et „kuidas siis noorkirjanik kavatseb oma eluga edasi minna”. Ma lõõpisin, et mis sorti raamatu ma peaksin siis kirjutama, mida inimesed tänapäeval loeksid, ja sain vastuseks, et loetakse igasugust kraami, aga eriti popid teemad on esoteerika ja krimi. Selle peale kuulutasin ma välja, et kuna esoteerikast ei tea ma midagi, siis ei jää üle muud kui kirjutada krimiraamat ja teatasin ka kohe, kelle ma kavatsen ära tappa. Eks me kõik võtsime seda tol hetkel lõbusa naljana, aga kui ma hakkasin lugejatelt saama Facebooki kaudu ja muulgi moel kümneid kirju, mille sisu oli kokkuvõttes sama: „elulooraamat oli lõbus ja tore, ootame järgmist raamatut”, siis mõtlesin, et võiks ju lugejaid üllatada. Aga mitte oma eluloo järgmise köite, vaid millegi sellisega, mida nad minult ilmaski ei oskaks oodata. Siis tulingi mõttele, et selliseks üllatuseks võiks olla seesama krimiraamat, mille üle me Varraku toimetuses nalja viskasime.

 

„Kus lendab part” oleks nagu kriminaalromaan, aga ei ole ka – on laip, on kaks politseinikku, kes kuritegu uurivad, aga kõik on ometigi lausa pööraselt naljakas… Mis raamat see selline õigupoolest on?

Need vähesed inimesed, kellele ma andsin oma käsikirja lugeda, et saada esimest vastukaja, ütlesid kõik, et see pole päris puhas krimiromaan, aga samas väga lõbus ja ootamatute seikadega. Seda kuuldes olin ma üsna rõõmus ja rahul, sest just sellist raamatut ma silmas pidasingi, mis oleks esimesel pilgul nagu krimilugu, aga tegelikult pigem etteaimamatute pööretega lõbus seiklus, mille käigus ujuvad veidral moel esile ka paljud Eesti inimeste jaoks tuttavad jututeemad. Ma ise ei oska seda raamatut ühtegi konkreetsesse žanrisse paigutada – ehk saavad sellega hakkama minust paremini kirjanduses orienteeruvad inimesed.

 

Tegelasi leidub selles raamatus nii kõigile teada-tuntud nimedega kui ka selliseid, kelle prototüübi võib teemaga kursis olev lugeja ära arvata. Kas on ka neid, keda lugeja otseselt ära ei tunne, kuid kellel on siiski eeskujud?

Laias laastus on raamatus nelja sorti tegelasi. Esimese grupi moodustavad sellised tüübid, kelle puhul võib ehk väga tähele­panelik silm märgata üksikuid vihjeid tegelikele isikutele, kuid seda vaid juhul, kui suudetakse mõnest tunnusest kinni haarata ning tegelast selles võtmes jälgida. Kuna reeglina on need seosed prototüüpidega piisavalt ära lõhutud ja teise keskkonda viidud, siis on selliseid lugejaid ilmselt vähe, kes kõik need seosed üles leiavad, aga kui neid peaks leiduma, siis avastavad nad enda jaoks nii mõnegi lõbusa kompu. Teise seltskonna moodustavad need kangelased, kelle osas on viide selgem, kuid reeglina on need isikud paigutatud sootuks teise keskkonda või siis on nendega seotud mõni lõbus üle võlli keeratud seik, millega nad oma päriselus kokku puutunud ei ole. Lisaks eespool mainitud tüüpidele on aga raamatus ka neid isikuid, kes tegutsevadki oma õige kodanikunime all. Neile endale tuleb see kindlasti üllatusena ja teeb lugemise veelgi lõbusamaks. Ja lõpuks on veel sellised tegelased, kelle puhul mingeid viiteid tegelikele isikutele pole, kuid see ei tähenda, et mõni lugeja neid ise ei leia, kui tundub, et mõni tüüp meenutab vägagi tema abikaasat või naabrimeest.

Politseinikepaar, kes kuritegu uurib, on ebatüüpiline. Ei ole nad hea ja halb politseinik ega nais- ja meesuurija. Kuidas need tegelased Sinu peas sündisid ja kes nad sellised on?

Pean piinlikkusega tunnistama, et ma olen oma pikas elus lugenud vaid paari krimiromaani ja sedagi koolipõlves, kui ilmusid „Baskerville’ide koer”  ja esimesed Agatha Christie lood, ning reeglina ei vaata ma ka telekast krimiseriaale, ehkki omal ajal olen silmanud mõnd Poirot’ või Midsomeri mõrvalugu ja küllap veel mõnd Briti sarja.  Aga just see asjaolu, et mul krimi­lugude vastu huvi puudub, tegigi minu jaoks kirjutamise huvitavaks, sest ma sain alustada täiesti puhtalt lehelt, ilma et selle žanri reeglid mind piiraksid. Leppisin iseendaga kokku, et ma ei uuri mingil moel, kuidas Eesti politseinikud reaalselt tegutsevad, vaid tulen lagedale omaenda fantaasiaga kriminaaluurijate argipäevast, mis paneb arvatavasti mõne reaalse politseitöötaja kas arusaamatuses õhku ahmima või lõbusasti itsitama, sõltuvalt sellest, kas ta võtab kirjapandut tõsiselt või saab aru, et tegemist on lihtsalt ühe lõbusa looga.

Mis puutub peaosalistesse, siis tahtsin, et klassikalise uurijate paari moodustaksid tüübid, keda pole arvatavasti olnud üheski senises krimiloos. Nii satuvadki kuritegusid uurima endine turva­mees Samuel, kellest on olude sunnil saanud 42-aastaselt Eesti politsei nooreminspektor, ning ca 65-aastane kindla ilmavaatega vaneminspektor Sapiste, kelle kohta sahistatakse, et ta on politseiuurijaks saanud vaid seetõttu, et ta on politsei peadirektori Moskva stripibaaris pokkeris paljaks mänginud ning lubanud raha tagasi anda, kui ta saab politseiuurijaks, mis on olnud tema ammune unistus. Selle vägagi ebahariliku tandemi puhul on mul kahtlus, et paljudel lugejatel võib olla raske nendega samastuda ja neile pöialt hoida, kuna ajuti on nad tõelised tainapead või isegi tõprad. Aga samas meenutab nende tüüpide mõttemaailm üsna paljude eestlaste arusaama tänapäevasest maailmast ning vähemalt mulle endale tundub üks peaosaline ajuti üsna sümpaatne, mis ei tähenda, et talle ei tuleks mõnel hetkel vastu lõugu anda.

 

Lugeja jääb ilmselt pikisilmi ootama Sinu kirjanikutee jätku. Mis saab edasi?

See alles selgub, kuidas lugeja mu ilukirjandusliku debüüdi vastu võtab ja kas nad sooviksid minu kirjanikutee jätku. Kui peaks juhtuma, et see raamat lugejale tõesti meeldib, siis vaatan edasi. Mult on kõvasti nõutud elulooraamatu jätku, kuid selle kallal ma hetkel ei tööta, sest see pole minu jaoks piisavalt põnev. Ehk kunagi edaspidi. Aga kui ma peaksin lähemal ajal veel midagi kirjutama, siis pigem ikka mdagi sellist, mis üllataks nii mind ennast kui ka lugejaid.

 

Milliseid töid-tegemisi algav hooaeg Sulle toob?

Hetkel aitan kaasa „Eesti otsib superstaari” uue hooaja tootmisele, sest endalegi ootamatult on minust aegade jooksul saanud Karl-Erik Taukari poolt teles esitatavate tekstide autor. Meie koostöö sai alguse eelmise superstaari saate ajal ning jätkus tänavu kevadel, mil ma kirjutasin stsenaariumit telemängule „Suur pühapäev”, mida Karl-Erik juhtis. Kaks korda on meie koostöö päädinud sellega, et Karl-Erik on tunnistatud aasta parimaks telesaatejuhiks. Teen omalt poolt kõik selle nimel, et ka kolmas kord ei jääks tulemata.

Lisaks teletööle astun igal hommikul üles ka raadiojaamas Retro FM, kus ma räägin juba viiendat aastat järjest tänasest päevast popmuusikas ning ajuti pean külastama ka oma aiamaad, kus mul kasvasid sel aastal kolm kõrvitsat, üks suvikõrvits ja kaks kurgitaime ja kus ma korjasin nii palju musti sõstraid, et pidin elus esimest korda moosi keetma. Ehk jõuan mõnel päeval ka metsa seenele, sest pisikeste kuuseriisikate vastu pole mul midagi, nii nagu ka minu uue raamatu ühel peategelasel.