Andrus Kivirähki ninakarvade lõikaja

Mina olen Andrus Kivirähki ninakarvade lõikaja. Mart Juur kinkis mind Kivirähkile sünnipäevaks. See juhtus
palju aastaid tagasi, Kivirähk polnud siis veel viis­kümmendki.

Aga Juur ütles, et varem või hiljem jõuab igaühel kätte vanus, kus ninakarvad hakkavad kasvama ja siis olevat hea, kui ninakarvade lõikaja on omast käest võtta.

Ja täpselt nõndaviisi see asi oligi. Esialgu oli mul tööd vähe. Kivirähk rohkem naljaviluks aeg-ajalt põristas minuga. Kuid siis hakkas karvu tasapisi juurde tekkima. Eks ma oma tegevusega kindlasti ka natuke stimuleerisin nina­karvade kasvamist.

Praegu on mul tööd parasjagu. Mitte just igal hommikul, aga päris sageli paneb Kivirähk mind tööle. Ei taha mõeldagi, milline Kivirähk välja näeks, kui ta ninakarvu ei ajaks. Küllap oleksid juba parajad pintslid nina all.

Minu käest küsitakse sageli, milline on armastatud kirjaniku Andrus Kivirähki nina seestpoolt. Ütleks, et päris tavaline, soe ja pime. Siis küsitakse veel, kas vastab tõele, et Kivirähki ninas kummitab. Vaime ega tonte pole mina seal küll mitte kunagi näinud. Ainult kolle mõnikord ja need kollid pole üldse hirmsad.

Üldiselt pole mul põhjust elu üle nuriseda. Kivirähk hoolitseb minu eest hästi. Kui mul patarei tühjaks saab, paneb Kivirähk kohe uue. Mida muud üks lihtne elektriseade veel elult tahta võiks.

Siiski olen end viimasel ajal tabanud mõttelt, et oleks huvitav kasvõi korraks väljuda mugavustsoonist, panna ennast proovile, leida uusi väljakutseid. Kas ma peangi ninakarvade lõikajaks jääma, kas minu saatus on algusest lõpuni ette määratud? Kivirähkil on koer, Robin nimeks. Küll sellel Robinil on  palju karvu. Ja mitte ainult ninas, vaid igal pool. Vaat kui mina saaksin Robinit pügada – oh sa poiss! Rohkem ma ei ütle midagi. Aga selline ongi minu salajane unistus, minu paleus ja suur ideaal: saada  koerakarvade lõikajaks.

 Monoloogi kirjutas üles MART JUUR