Sotsiaalvõrgustikud müüvad meie näotuvastusinfot, kaubasoovitusi, personaalset teavet. Meid on võimalik ka manipuleerida. Sellest aina keerulisemaks muutuvast reaalsusest oli võimalik kirjutada põnev raamat.
Millal tekkis raamatu idee?
Rääkisin Krista Kaerale selle romaani ideest juba kahe aasta eest, aga kirjutamine võtab aega. Eriti kui kodus kasva- vad kaksikud ja maailma raputavad pandeemiad. Ei teagi, mis on suurem katsumus.
Kuidas jõudsite kirjutamiseni?
Koolipäevil luges meie eesti keele õpetaja minu kirjandeid kogu klassile ette. Aga läksin õppima hoopis filmi. Siis tõmbas liikuvate piltide ja suure linna poole. Nüüd on elus küllalt ringi liigutud ja hea on ka kirjutuslaua taga istuda. Kui eelmises romaanis läksin ajas tagasi, siis nüüd ruttasin ajas veidi ette. Praegune maailm oma viiruste, lockdown’ide, tehnika kiire arengu, internetisõltuvuse ja uute järelevalvesüsteemidega pani mõtlema, mis ootab meid ees lähitulevikus. Romaani „Pobeda 1946” jaoks materjale uurides hakkas silma eriline X laboratoorium, kus toodeti mürke ja viirusi vaenlaste tarvis. Mõtlesin, et imelik, et need biorelvad pole laiemalt levinud. Nüüd on sarnaseid laboratooriume palju rohkem ja paljude teadlaste arvates on ka koroonaviirus ikkagi laboratooriumi seinte vahelt välja pääsenud.
Kuidas tutvustaksite „Elüüsiumi kutset” lugejale?
Minu esimene töö Hollywoodis oli olla assistent dokumentaalseeria võtetel, mis koosnes vanade filmitähtede intervjuudest. Oli meeliköitev elamus neid inimesi elusuuruses näha ja nendega suhelda. Nüüd on nad peaaegu kõik meie keskelt kadunud. Mõtlesin, et oleks huvitav, kui saaksime nad vanade filmikaadrite, intervjuude ja tehisintellekti abil uuesti elavaks muuta ja nendega intiimselt kodus kohtuda. Raamat algas ideest, aga elu uued avastused ja tendentsid pakkusid piisavalt inspiratsiooni haaravaks süžeeks, mis kujunes välja kirjutamise käigus. Me elame aina isoleeritumat elu ja need firmad, kes meile nii elamusi, informatsiooni kui ka tellimusi koju toovad, on saanud tohutult rikkaks. Nad ka kontrollivad ja tsenseerivad meile kättesaadavat informatsiooni.
Kas lapsepõlvekodus oli palju raamatuid? Millised on viimase aja lemmikud?
Raamatuid oli palju. Osa isegi nahkköites, mida mu vanaisa kunstnik Eduard Taska sõbrad olid kuskil peitnud, kui vanaisa küüditati. Need raamatud tundusid eriti kaunid. Vanaema armastas mulle ette lugeda nii „Kalevipoega” kui ka „Oliver Twisti”. Ehk oli lemmik „Tom Sawyer”, aga tal oli palju võistlejaid. Praegune lektüür on elu sunnil põhiliselt dinosaurustest ja karudest. Nii kaksikud kui ka laste pildiraamatud ongi mu viimase aja lemmikud.
Kuidas teil Ameerikas läheb?
Veedame pool aastat Eestis ja ligi pool aastat Lõuna-Kalifornias. „Elüüsiumi kutset” kirjutasin nii Tallinnas, Budapestis, Los Angeleses kui ka Palm Springsis, mis on Hollywoodi rahva talvekuurort. Siin ühe basseini ääres avastati ka „Elüüsiumi kutse” üks kangelastest Marilyn Monroe.