Raamatu „Kondiitrikunst sinu köögis“ autor Olga Kaju ütleb, et on loomu poolest pedant, kellele meeldib õpetada, rääkida ja kondiitrikunst.
Mul on väga toimekas ema, kes kokkas kodus palju, ta kaasas ja julgustas alati ka mind ja venda. Minu esimesed mälestused ongi, kuidas ema küpsetab kaneelisaiakesi või keeruküpsiseid. Meie kodus valitses üsna range kord ja tööjaotus: naiste töö oli süüa teha. Pakk pelmeene pidi hädaolukorraks ikka sügavkülmas olema, aga kõik muu tuli endal teha – meespere oli nõudlik. Lapsepõlvest mäletan, kuidas ema tegi pilaffi ja mina sõin kõik liha seest ära, sest mulle maitses liha. Pärast sai ema isa käest riielda, miks ta ei pane toidu sisse piisavalt liha. No ja kartulisalat ja ema meekook! Kui on mingi suurem pidu, siis palume siiani, et ema teeks oma meekooki. See on ja jääb alati tema teha!
Ülikooli ajal pidin aina rohkem süüa tegema. Hakkasin uurima, miks asjad juhtuvad. Asutasin oma blogi. Sõbrad julgustasid. Alguses tegin soolast ja magusat, aga magus õnnestus paremini. Olen oma loomult pedant ja kondiitritöös ei ole suuri üllatusi. Sul on kaal, sa kaalud grammi täpsusega koostisosad ära ja kui on õiged töövõtted, siis õnnestub kõik alati. Kindlaid reegleid järgides on õnnestumise protsent väga suur. Minu iseloomuga sobib see hästi. Mida rohkem ma juurde õppisin, seda paremini küpsetised välja tulid. Rahvas hakkas nõudma ja ühel hetkel hakkasin juba koolitama. Ma ei saa öelda, et kondiitriala on minu kindel rada, aga see sobib mulle väga hästi. Õpetamine sobib mulle vist isegi paremini. Tahan suhelda ja omaette nokitsevat kondiitrit minust ei saa. Mulle meeldib õpetada, rääkida ja kondiitrikunst!
Köögis peab olema hea tuju. Vahel on nii, et lähed kööki ja teed kõike täpselt retsepti järgi, aga ikka ebaõnnestub. Mõnikord lähen isegi õhtul varem magama, et ärgata vara ja teha tort valmis hea tujuga.
PERE
Abikaasa Andresega kohtudes olin 17-aastane. Siis oskasin teha erinevaid suppe ja pajaroogasid, aga kokakunstiga ma teda ära ei võlunud. Koogid tulid meie ellu mõni aasta hiljem. Ta on inimene, kes kõiki mu ideid väga toetab ja kõiki mu kooke hea isuga sööb. Aga ta teeb ka palju sporti! Vahel ütleb küll, et on nagu prügikast, kuhu kõik peab ära mahtuma. Isegi kui ta riidleb, sööb ta need asjad lõpuks ikka ära. Nii et tänu temale (ja ta kõhule) on kogu mu hobi toiminud. See ongi meie tööjaotus: ma ise maitsen tükikese, aga edaspidine on juba tema teha. Kui kooki on liiga palju, siis jagab ta sõpradele. Kui abikaasat poleks, siis ma kindlasti poleks oma hobiga nii kaugele välja jõudnud. Mehena eelistab ta loomulikult soolaseid sööke. Kui oleks valida, siis valiks ta hea steigi või muu lihatoidu magusa asemel.
Meie lapsed armastavad makroone. Naljakal kombel meie abikaasaga enam makroone ei söö. Võib-olla on meie mõõt saanud täis? Me oleme ranged vanemad, nagu ka minu vanemad olid ranged. Magusat saavad lapsed korra päevas, enamasti pärast lõunaund. Kui see on makroon, siis nad saavadki ühe, mitte rohkem. Kui lasta neil valida, siis minu kookide asemel võivad nad vabalt valida kommi.
Kuna lapsed on meie ühine projekt, siis on täiesti tavaline, et minu koolituste ajal toimetab abikaasa näiteks nädalavahetusel nendega kolm päeva üksi. See ei ole talle kunagi probleem olnud.
Lapsed saavad väga hästi aru, kui ma teen tööd. Kui ma teen tellimust, siis nad ei puutu midagi ja lähevad köögist ära. Meil on kodus kolmekilosed šokolaadikotid, aga nad ei käi neid puutumas. Nad teavad, et need on minu tööasjad. Kui valmistan perele süüa, siis püüan neid julgustada – nii nagu minu ema mind kaasas. Et neil oleks julgust köögis toimetada.
RAAMAT
Esimest korda pakuti mulle raamatut teha juba oma neli-viis aastat tagasi, aga ma ei olnud selleks siis veel valmis. Kui eelmisel aastal kirjutati mulle Varrakust, siis tundus õige hetk. Olin lõpetamas oma senist töölepingut ja kohe-kohe sünnitamas oma kolmandat last ja tundus, et laste kõrvalt jääb aega eneseteostuseks. Eks olin ju varemgi raamatust mõelnud, aga nüüd kõnetas idee mind kohe. Retseptide osa koostamine oli väga äge! Mul oli palju abilisi. Kokkasin väikse beebi kõrvalt, ema käis last hoidmas. Kõige raskem oli kõik pärast kokku kirjutada, eriti teooria osa, sest kondiitrimaailmas on palju koolkondasid, retsepte on miljoneid. Keedutaina kohta võib leida tuhandeid erinevaid õpetusi. Kindlasti keegi arvab, et keedu tainast tohib segada ainult puulusikaga, mitte spaatliga jne. Mõtlen siiamaani, kas oleksin võinud veel midagi juurde kirjutada, aga 300 lehekülge on juba niigi mahukas raamat. Üritasin jääda selle juurde, mis on kõige tähtsam ja vajalikum. Ilmselt mõtlen veel 30 aasta pärast sellele, et oleks võinud mõnes retseptis veel kümme grammi ära muuta. Olen ju pedant ja mingid asjad jäävad mind elu lõpuni kummitama.
Iga elu on unikaalne ja elus ma endale eeskujusid ei võta. Kui ma tahan, siis töötan Euroopa bussireisidel giidina, kui tahan, siis kirjutan kokaraamatu, kui tahan, siis korraldan üritusi. Elu on liiga lühike, et seda kellegi teise järgi elada. Kondiitrimaailmas seevastu on palju eeskujusid, keda ma jälgin sotsiaalmeedias, koolitustel. Nad annavad inspiratsiooni, et olla ise veel parem! Mul on kodus päris palju kondiitriraamatuid, mida ma olen tunde lehitsenud, pilte imetlenud. Muidu aga olen suur kriminullide lugeja.