Keldrit koristades leidis David Vseviov juhuslikult karbitäie paberilehti, millel talle mõeldud õpetussõnad ja tegutsemisjuhendid tulevikuks.
Kes oli onu Moritz?
Onu Moritz oligi onu Moritz. Ta pidas erinevaid ameteid ning sõnaraamatut koostades tugines paljuski töökohtades kogetule. Mina mäletan teda lühemat kasvu, kiilaka, kergelt tüsedusele kalduva mehena. Moritzasse suhtusin ma suure sümpaatiaga, kuigi vahetevahel muutusid tema õpetlikud didaktikasse kalduvad monoloogid tüütuks.
Kas „Onu Moritza sõnaraamat” on mõtteline järg raamatule „Elulugu. Kaks esimest nädalat”?
On ja ei ole. Teos on täiesti omaette, kuigi onu Moritz reaalse persoonina on raamatute ühendusnöör.
Sõnaraamat lõpeb T-tähega. Kas on lootust, et kunagi ilmub välja kast, kus sees paberid sõnadega sealt edasi?
Uue kasti ilmumise kohta on raske midagi öelda. Ka antud kast tekkis kuidagi nagu ilmutis. Ma polnud kunagi varem selle olemasolu märganud.
Viimase aja lugemiselamus?
Lemmikraamatuid on palju, ei oska ühtegi esile tõsta. Vahel olen lugenud mõne autori, näiteks Mihhail Bulgakovi kõik kättesaadavad teosed järjepanu läbi. Viimase aja lugemiselamus on peatselt eesti keeles ilmuv Jevgeni Zamjatini antiutoopia „Meie”.