Kersti Heinloo julgustab kõiki elus proovima raamist välja tegevusi. Et meis kõigis säiliks lapselik siiras rõõm loomisest.
Kuidas sündis raamatu idee?
Otsima uusi võimalusi end loominguliselt väljendada sundis eelkõige segadusi täis aeg ühiskonnas. Teatritöö koormus oli märgatavalt vähenenud.
Leidsin end ootamatult olukorrast, kus aega oli külluses ja päevad kulgesid ilma, et kellaajal tähtsust oleks olnud. Mu vaim tahtis leida rakendust käsitööst ja seetõttu ma vardad pihku haarasingi. Ma olin kudunud juba ligi seitse paari sokke, enne kui peas plahvatas idee liita omavahel eelnevate aastate reisid ja näputöö. Olin proovinud kududa sokkidesse Boliivia reisilt kaasa toodud kampsuni lillemotiive ning tulemust imetledes hakkas idee juba ise end edasi arendama. Siis vaatasin sügavamalt sisse oma lõngavarudesse. Leidsin sealt Peruu reisilt kaasa toodud alpakabeebi lõngad ning pähe vilksatas mõte, et võiks kududa veel paari sokke, mis meenutab mulle seda vägevat reisi … Ja nii oligi algus tehtud. Imetore, et Varrak minu ideega kohe haakus ning kui juba tähtajad olid paigas, siis polnudki muud, kui viia protsess võiduka lõpuni. Selleks kulus üheksa kuud.
Mis oli kõige suurem inspiratsiooniallikas?
Suurim inspiratsiooniallikas on eelkõige reisid. Seal kogetu ja mälusse talletatu. Kuna olen väga visuaalne inimene, siis vormid, varjud, värvid sütitavad mu fantaasiat ja loovad rohkelt uusi seoseid ja ideid. Igas etapis olid oma väljakutsed, aga mulle meeldibki pähkleid pureda.
Reiside ja käsitöö liitmine on väga loomulik, sest mõlemad valdkonnad kuuluvad orgaaniliselt minu ellu.
Kellele mõtlesite kõige rohkem, kui raamatut koostasite?
Kui ma aus olen, siis vaimusilmas loodan, et raamat jõuab koolidesse ja julgustab just noori vardaid haarama. Tahan näidata, kui mänguline võib olla esmapilgul selline igav objekt nagu sokk.
Ma isegi ei piiritleks oma raamatu lugejat soo ega vanuse järgi. Kellele pakuvad huvi reisid ja minu jutukesed seal kõrval, kes kasutab seda käsitööst lähtuvalt ja kes soovib kasutada raamatut kui värvimis- ja joonistamisalbumit, – kõik leiavad rõõmu ja kontakti.
Kas järgmise raamatu idee on juba peas olemas?
Tavaliselt on mul jah nii, et üks idee viib rajana järgmise ideeni, nii et mõtteid mul tõesti on, aga praegu on mind haaranud taas teatritöö. Mul tuleb välja kaks lavastust järjest, üks Eesti Draamateatris ja teine Noorsooteatris. Noorsooteatri lavastuse stsenaariumi kirjutan ka ise, kahasse Kati Kuusemetsaga, nii et raamatu ideed peavad veel küpsemist ootama. Ja eks tule ka vaadata, kuidas publik mu esimese raamatu vastu võtab.