Indrek Rohtmets on päris pikka aega kirjutanud loodusest, looduseuurijatest ja ka reisidest. Reisile minnes on ta alati otsinud võimalusi sobitada tutvust teiste maade loodusega. Siiani on see ka õnnestunud.
Mis ajendas kirjutama raamatut „Üks rott läks rändama“?
Alati ei pea kõigel olema kindlat ja selget ajendit, Krõssu lugude puhul võib aga välja kaevata ühe ajendi-idu. Igal juhul taipasin mingil hetkel, et teistest meie maakera elanikest kirjutades on mul tihti käed seotud. Ma saan kirjutada paraku ainult nii, nagu Indrek Rohtmets seda teeb. Ja ega siit polegi kuigi kaugel soov avardada oma vaatenurkasid ja vaatamise viisi.
Rändrott Krõssust sai minu alter ego, kes hakkas pajatama oma lugusid ja on teinud seda oma arvukatest vaatepunktidest lähtuvalt. Indrek Rohtmetsa isiklik vabadus avardus, sest ma sain hakata oma maailma jagama Krõssu maailmaga.
Kas rott oli algusest saati peategelane?
Krõssu on olnud selle lugudesaaga tegelane algusest saadik. Mitme hea aasta eest kirjutasin nädalalehte Eesti Ekspress terve rea Krõssu lugusid. Ühes või teises mõttes olid need kaugeks kondikavaks sellele raamatule. Viimase aasta-pooleteisega olen vanu tekste põhjalikult töödelnud ja kirjutanud juurde hulganisti uusi. Nii et Krõssul on juba oma väike ajalugugi olemas! Selle raamatu koostamine võttis tänu baasile jämedates joontes aega mõne aasta.
Kellele see raamat on mõeldud?
Krõssu ütleks kindlasti, et meile kõigile. Nüüd tuleb kukalt kratsida ja välja mõtelda, kes need meie oleme. See raamat on võimalus piiluda maailma ehk tavapärasest veidi teistsugusel moel. Mul tuleb vist vastata eituse kaudu – see raamat ei ole neile, kelle jaoks ei ole huvitavad kõik need teised, kellega koos me siin planeedil elame. Kui lugemisoskus juba lubab, siis võib kohe lugema hakata!
Kas teil on looma- ja taimeriigis oma lemmikud?
Pole sugugi keeruline ütelda, et mulle meeldib halvaa rohkem kui kamabatoon. Raskustesse jään ma aga kohe, kui peaksin vastama, kumb on minu suurem lemmik: kas sitasitikas või papagoi. Kõik tänapäeval elavad (mõne puhul tuleb kahjuks ütelda ka, et kõik tänaseni vastu pidanud) liigid on millegi poolest erilised. Mida rohkem nende kohta teada saad, seda põnevamaks nad muutuvad.
Et aga vastusest mitte päris kõrvale hiilida, siis võin ütelda, et mulle meeldivad linnud ja putukad ning taimeriigist need taimed, kes kasvavad erakordselt rasketes oludes, näiteks kõrbes. Üldiselt võin aga ütelda, et loodus on tervikuna meeldivalt imeline.
Mille alusel valisite loomad ja taimed raamatusse?
Silma pilgutamata võin ütelda, et valisin need loomad ja taimed välja tutvuse kaudu ja olen rahul, et Krõssu selle valikuga rõõmsalt kaasa tuli. Mõnelgi puhul soodustas tutvuse sündi ka ühe või teise taime-looma iseäraline olemine. Isikupära annab ikka rohkem jutuainet kui isikupäratus, samas, ega päris isikupäratuid elusolendeid olegi olemas.
Ma olen kohtunud paljude loomade ja taimedega nii kodumaal, Põhjamaades kui ka Aafrikas ja Ameerikates. Neid kohtumisi on olnud väga arvukalt, mõnestki kohtumisest on välja arenenud tutvus. Raamatus on seega valdavalt need Looduse kuningriigi esindajad, keda võin ikka natuke ka oma tuttavateks nimetada.
Kas raamatule võib sündida ka järg?
Minu meelest küll, sest ma arvan, et minu tutvusring on märksa laiem kui Krõssu-raamatu kaante vahele seekord on mahtunud. Ja muidugi tuleb selleks minna rändama, et vanu tutvusi uuendada ja uusi juurde sõlmida.
Kui aeg vähegi soosib, on see üpris lihtne. Tuleb ainult koduuksest välja minna ja kuulata näiteks, kuidas varesed omavahel räägivad. Varestel on nimelt suur valik eri häälitsusi ja kui need inimkeele sõnadesse panna, siis ongi lugu valmis. See oli vaid esimene pähe torganud näide.
Kuidas tutvustada raamatut inimesele, kes loodusest ei huvitu? Miks ta peaks seda lugema?
Inimestega on niisugune huvitav lugu, et väga harva võib leida kedagi, kes on valmis avalikult ütlema: „Mind küll loodus ei huvita kohe sugugi!” Loodus on suur ja avar ning igaühe jaoks leidub sobivaid võimalusi loodusega suhtlemiseks. Loodus ei paku midagi, ta hoopis avab väga suurel hulgal võimalusi. Avab võimalusi ikka ja jälle midagi uut avastada, avab ka uusi radasid, kuhu oma mõtteid suunata, võimalusi, kuidas ennast paremini mõista. Raamatud on nendel avastusretkedel asendamatud kaaslased. Loodusega saab suhelda otse looduses viibides, kuid saab suhelda ka raamatute kaudu. Parim tee looduse, kogu ümbritseva mõistmiseks on looduses viibimise ühendamine loodusraamatute lugemisega.
Kui palju veedate ise aega looduses?
Maapoisina võin ütelda, et loodus oli minu kasvamise keskkond. Isehakanud looduseuurijana asusin kohe raamatute toel maailma avastama. Väga raske on mõõta, kui palju aega on looduses veedetud. Väga palju igal juhul, sest loen ka enamikku oma rännakutest pikkadeks loodusmatkadeks.
Näiteks olen oma elust ümmarguselt ühe aasta veetnud keset Aafrika savanne, metsi ja kõrbesid. See aasta jaguneb seitsme reisi vahele. Kes on aga kord juba hakanud looduses käima nii kodumaal kui ka mujal, vastab vältimatult: „Muidugi tahaksin rohkem käia, et rohkem näha ja sõlmida rohkem uusi tutvusi maakera taime- ja loomariigiga!”
