Raamatu “Armas apteek, aita” autorid Marju Kõivupuu ja Ain Raal kinnitavad, et nende raamat on mõeldud kõigile neile, kes on vabad selle sisu peamisest vastunäidustusest – huumorimeele absoluutsest puudumisest.
Kuidas ja kellel sündis mõte koostada see raamat?
Marju Kõivupuu (MK): Kõik algas sellest, et tuli mõte koguda apteegifolkloori. Olen ise jõudumööda uurinud rahva- ehk pärimusmeditsiini ning apteegipärimus on osa sellest. Samuti on mul elu jooksul olnud palju häid sõpru meedikute hulgas ning nende naljad on mulle meeltmööda … Ja kuna häid naljaraamatuid pole kunagi liiga palju, siis miks mitte kogutud materjali põhjal raamat välja anda, et rohkem inimesi sellest osa saaks. Minul oli veel see mõtteke, et ehk aitab see raamat ka professionaalsetel meedikutel mõista, et kõik neile klaar ja arusaadav pole seda tavainimesele teps mitte ja praeguse meditsiini maailmas pole sugugi kerge orienteeruda.
Ain Raal (AR): Kui su abikaasa on apteeker – nagu ka kursusekaaslased, mitmed sõbrad ja paljud tuttavad –, siis kuuled tahes-tahtmata, mida eriskummalist ja naljakat apteekides sünnib. Esiotsa hakkad seda meelde jätma, siis mingil hetkel kindluse mõttes kirja panema ja lõpuks jõuadki äratundmisele, et parim väljund selle kõige koondamiseks ja teistega jagamiseks on raamat. Liiati on sedalaadi huumor kogu meie rahva ühispärand, mis siiani veel kaante vahel talletamata. Samas on sellel pealtnäha lustakal raamatul väga tõsine sõnum: enamasti ei aduta, kui keerulist, vastutusrikast ja samas tänuväärset tööd teevad meie proviisorid ja farmatseudid. Nõnda siis võib seda raamatut võtta kui humoristlikku ausammast või vähemalt tänutähte meie apteekritele.
Milline oli tööjaotus autorite vahel?
MK: Mina tegelesin käsikirja koostamisega ja olin n-ö üldkoordinaator, kirjutasin ka sissejuhatuse ja saatetekstide põhjad, mida Ain täiendas. Oma erialast lähtuvalt kontrollis Ain, kas kõik detailid on paigas, kas pole eksitud erialaterminite jms vastu.
AR: Tõsielulisi juhtumisi kirja pannes hakkas mind tasapisi huvitama see, mis juba eelnevalt talletatud oli – olgu siis vanasõnades ja kõnekäändudes, kirjandusmuuseumi käsikirjades ja lõpuks muidugi nüüdisaegsetes kirjaridades ehk anekdoodiraamatutes. Need viimased tekitasid mõtte proovida ka ise anekdoote välja mõelda. Oluliseks tõukejõuks sai mitme proviisori varasem apteegialase folkloori kogumistöö, mille tulemusena olid sündinud pisikesed lustakad firmasisesed väljaanded. Veelgi ulatuslikumalt aitas ainest koguda ja süstematiseerida raamatu kolmas autor, farmatseudist proviisoriks õppinud Nele Helstein-Mau, kes tegi sellel teemal lausa oma õpingute lõputöö.
Millal raamatu koostamine algas?
MK: Kuna sellised raamatud sünnivad vabast ajast ja põhitöö kõrvalt ehk siis selgest entusiasmist, siis millalgi suve lõpus sai see ette võetud.
AR: Üks mu varasemaid apteegihuumori faile mahuga 88 lk kannab kuupäeva 20. mai 2015, aga alustasin aasta-paar varem. Samal suvel Paides toimunud farmaatsia seltsi suveseminaril tegime koos Marjuga apteekritele üleskutse erialase folkloori talletamiseks. Nii see tasapisi algas ja tasahilju edenes, kuni Nele teema jõulisemalt käsile võttis. Kõige lõbusam oli siis, kui mõnd nalja kuuldes-lugedes ja kirja pannes ise ohjeldamatult naerma puhkesin. See on hea eluterve huumori parim tunnus.
Kas saite raamatut koostades ka ise midagi uut teada?
MK: Iga raamatut koostades saab midagi uut teada. See raamat pole oma olemuselt ju teatmeteos, aga minule oli huvitav osa nn tõestisündinud lood apteegis, mida saab kasutada empiirilise allikana ka meditsiinipärimuse teaduslikumal uurimisel.
AR: Erialaselt kõige keerulisem ja samas rikastavam oli proviisor Rudolf Wallneri kogutud rahvapäraste raviminimetuste lühike kommenteerimine. Aeg on saja aastaga nii palju edasi läinud, et paljudel juhtudel on võimatu kindlaks teha, milleks üht või teist ravivahendit tolleaegses apteegis ikkagi vajati ning kuidas see toimis. See osa raamatust ei ole pelgalt humoristlik folkloor, vaid ka ehe rohuteaduse ajalugu.
Kellele see raamat on mõeldud?
MK: Inimestele, kes peavad lugu huumorist, sealhulgas meditsiinihuumorist. Ja meedikutele! Rääkige patsientidega inimese keeles, nii et nemad ka päriselt aru saavad, millest jutt käib. Meditsiinifolkloor on tore asi, aga seda ainult seni, kui see ei hakka mõjutama inimeste tervisekäitumist neile endile kahjulikus suunas.
AR: See raamat on mõeldud kõigile neile, kes on vabad selle sisu peamisest vastunäidustusest – huumorimeele absoluutsest puudumisest. Ühtlasi on see manitsus apteegikülastajale: austage apteekri keerukat pingelist ametit ja püüdke omalt poolt tema tööd natukenegi kergemaks muuta.
Kui saaksite nüüd veel midagi lisada, siis mis see oleks?
MK: Veel nalju. Häid nalju jäi palju välja. Aga ostja rahakotile ja kandevõimele tuleb ka mõelda.
AR: Vahel võib huumor kulgeda läbi pisarate. Selline on lugu, kuidas „Mihkel veenis külarahvast, et antikehad kanduvad üle sugulisel teel, ja vaktsineeris nii ära pool küla, mõnda naist isegi kaks korda”. See ei ole tühipaljas nilbus, vaid keerab vindi üle ning naerab välja koroonaajastul vohavat lausrumalust ja mõtlemisvõimetust, mis teeb tõsiselt kurvaks.
