Kas ülitiheda päevakavaga ARKADI POPOV üldse leiab aega, et enda elust rääkida, kahtles Evelin Kivimaa, alustades temast raamatu kirjutamist. Selgus, et kui Arkadi juba midagi ette võtab, siis teeb ta seda põhjalikult, ülikiirelt ja otsekohe. Lõpuks kogunes põnevat juttu nõnda palju, et raamat tuli esialgu plaanitust kolmandiku pikemgi.
Koroonapandeemia on lajatanud viimaste aastate elule ränga pitseri. Seega, kui mul avanes 2021. aastal võimalus kirjutada doktor Arkadi Popovist ja ühtlasi tema rollist koroonakriisi lahendamisel, siis haarasin sellest kahe käega kinni. Nii sain ju kõik koroona kohta tekkinud küsimused esitada otse arstile ja kogu selle teema endale algosakesteni selgeks teha.
Eluloolisi raamatuid olen kirjutanud varemgi. Arkadiga haiglaseinte vahel esimest korda kohtudes tundsin tuttavlikku põnevust. On äge tunne vaadata silmadesse, mille taga peituvast sa ei tea suurt midagi – ja aimata ette, et peagi saab võõrast justkui omainimene, kes on lubanud sind enda ellu õige lähedalt sisse vaadata.
„Hei-hei-hei!”
Kahtlustasin, kas Arkadi leiab üldse piisavalt palju aega raamatu jaoks. Intervjuusid tegime peamiselt läinud suvel, kui ta haiglajuhtimise kõrvalt tegutses jätkuvalt koroonarindel, aidates korraldada massvaktsineerimist. Kõik laabus aga ülilihtsalt: ta pani meie kohtumised arvutisse digikalendrisse kirja ja kombes! Vaid korra venis tal eelnev veebikoosolek pikemaks, mistõttu pidin pool tunnikest ootama. Päikselisel päeval, nina taeva poole, polnud sellest muidugi hullu. Arkadit on mõnus kuulata: ta räägib kiiresti ja värvikalt ega püüa endast maalida mingit klantspilti, vaid jutustab ka eksitustest ja naljakatest äpardustest.
Samasugune naerusuine optimist nagu telekaamerate ees on Arkadi ka kaadri taga, süstides minussegi aina uusi doose indu ja positiivsust. Ikka „super!” ja „teeme ära!” ja „hei-hei-hei!”. Ta oli hästi koostööaldis, aga mõnele asjale ütles kindlalt ei. Näiteks hakkas Arkadi lihtsalt naerma, kui küsisin koduste saunamaratonide jutu juurde ka fotot temast saunalaval. See naer enam edasikaebamisele ei kuulunud! Küll aga nõustus ta koduste saunarituaalide paika pildistama. Lubatud-tehtud!
Tavaline maailmapäästmine?!
Arkadile ei sobinud ka raamatu pealkiri, mille esimese hooga välja pakkusin: „Arkadi Popov. Kriisiaja kangelane”. Kes siis veel kui mitte tema, Eesti esimene hädaolukorra meditsiinijuht, vääriks seda aunimetust? Oma selgete sõnumite ja huumorimeelega suutis ta rahvast rahustada ning suunata haiglate ja kiirabide tööd kriisiolukorras, kus kogu maailma ründas tundmatu viirus, mille kohta info vahetpidamata muutus ja täienes.
Arkadi vaidles aga vastu, et mis kangelane ta ikka on, tegi vaid enda igapäevast tööd, need õiged kangelased olid hoopis eesliinil, nagu näiteks koroonaosakondades tegutsenud meedikud. Oeh! Kuulasin seda juttu ja mõtlesin, et mõni sangarlik tuletõrjuja võiks endast samamoodi rääkida, et mis kangelastegu see inimeste leekidest väljarebimine ikka oli, tema ju tegi ainult oma igapäevast tööd …
Pakkusin siis välja raamatu nüüdse pealkirja, et kriisiaeg vajab kangelasi, ning Arkadi teatab, et hei-hei-hei, teeme ära. Sellega jäi ta nõusse.
Selgem pilt
Raamatut kirjutades saingi kõigile oma koroonaküsimustele vastused. Pika koolitajakogemusega Arkadi oskab nii hästi selgitada, et üksvahe teadsin isegi seda, kuidas toimivad erinevat tüüpi vaktsiinid ja mis vahet neil on. Detailid on nüüdseks peas veidi ähmastunud, aga kui vaja, siis saan ju raamatust järele vaadata.
Kõigi oma teadmiste ja tähtsate rollide juures on Arkadi hämmastavalt inimlik ja sõbralik. Kui Lääne-Tallinna keskhaiglas tema kabinetis tundide viisi rääkisime, siis pakkus ta alati kohvi. Tassi ta aga mul kunagi ära pesta ei lubanud, vaid ütles, et teeb seda ta ise. Nalja mõistab ta samuti, nii et umbes viiendal kohtumisel söandasin täitsa siiralt kiita: „Öeldakse, et enamik tippjuhte on psühhopaadid, aga sina seda küll ei ole! Vastupidi, hämmastavalt normaalne inimene!” Selle peale naeris Arkadi kohe eriti kaua.
Austus elupäästjate vastu
Arkadist rääkisid raamatu jaoks ka tema sõbrad ja lähedased. Koroona-ajale kohaselt toimusid paljud kohtumised vabas õhus pargipinkidel vesteldes. Samuti käisin eri haiglates, et kõnelda tema endiste ja praeguste kolleegidega. Kuna Arkadi on pikalt töötanud kiirabiarstina, siis sain lähemalt teada, kuidas käib abivajajate elu päästmine. Austus arstide töö vastu tõusis seepeale uutesse kõrgustesse.
Loomulikult täitis raamatu kirjutamine kogu suve ning suure tüki kevadet ja sügistki, et see õigel ajal kirjastusele üle anda. Lubasin endale, et kui käsikiri saab valmis, siis alles puhkan täiel rinnal! Novembrikuus läksingi Hispaanias palverännakule, et kõndida mööda iidset teed Santiago de Compostela katedraali poole. Päikselistel päevadel lühikeste varrukatega mööda metsi ja mägesid astudes, nina päikese poole, tundsin: siin ongi minu suvi! 119-kilomeetrine jalgsimatk oli tõeliselt „hei-hei-hei!”, kui Arkadi sõnu kasutada. Samal ajal käis kirjastuses kibe töö, raamatu toimetamine ja kujundamine. Kõik õnnestus suurepäraselt: nautisin seekord suve novembrikuus ja ühtlasi on maailm uue raamatu võrra rikkam. Eriti suurt rõõmu tegid mulle Arkadi kiidusõnad, kui ta oli näinud lõplikult trükivalmis raamatut: „Tundub kihvt! Eks publik pärast ütleb, mida arvab sellest vahvast projektist. Igal juhul kujundus ja sisu on ülikõrgel tasemel!”
Evelin Kivimaa autoridoos nr 16
Õhtulehe veebitoimetajana tegutsev Evelin Kivimaa hullab rõõmuga ka kirjanduslikes loomeavarustes. Tema sulest on ilmunud lühijutte ja luuletusi, romaan ja lasteraamatuid. Viimastel aastatel on ta lasknud fantaasial lennata, kirjutades lasteraamatute sarja kratitüdruk Krata tegemistest. Kord aitab kratt libahundikutsikal taas inimeseks saada, siis jälle läheb ta veealusesse maailma näkkide juurde, et otsida kadunuks jäänud sõpra.
Lisaks on Evelin Kivimaa kirjutanud hulga tõsielulisi teoseid, temaatilistest raamatutest kuni elulugudeni. Doktor Arkadi Popovi elulugu, kus kaalukas osa on ka koroonakriisi esimesel lainel, on autorile omaloominguline raamatudoos nr 16. Oodata on ka loomingulisi tõhustusdoose!