Merle Karusoo: Maailm ei alga meist

Merle Karusoo kirjutas raamatut „14. juuni needus” aasta, aga enamik neist lugudest on endiselt jutustamata.

Ma tunnen neid lapsena rongile aetud inimesi üle 30 aasta. Kunagise Pirgu arenduskeskuse töörühm on teinud intervjuusid, kogunud dokumente ja pilte, käinud nende kogunemistel. Pirgu laulu- ja näitemängu seltskonnal oli eesmärk võimalikult palju pärislugusid lavale tuua. See materjal on liiga suur, haaramatu. Ei õnnestunud.

Kui ETV võttis plaani teha seriaal, hakkasin visandama stsenaariume. Ka sellest ei tulnud midagi välja. Ainult dokfilm „Mälestuste jõel” meie käigust näljaküladesse Vasjugani jõe ääres, kus kõik see tegevus toimus. Emade suremine, laste pääsemine Aipolovo laste­ kodusse.

Nende lugude prototüübid on mul kõik südame küljes kinni, ja paljud teisedki.

See teema on mind alati vaevanud, nagu ka suutmatus mingitki väljundit luua. Lõpuks kirjutasin mõned kõige painavamad lood raamatuks. See võttis ainult aasta, kuigi võiks öelda, et 30.

Enamik neist lugudest on jutustamata. Kogu see materjal vääriks publitseerimist algsel kujul, raamatus on reaalseid eluseiku mingil määral kokku pandud, seepärast ka muudetud nimed.

Kellele see raamat on mõeldud? Niimoodi pole ma mõelnud lavastades ega kirjutades. Kui minult seda esimest korda küsiti, siis ei osanud muudmoodi vastata, kui et küllap on minusarnaseid inimesi, kellele need teemad olulised on.

Ajalooõpikud räägivad, mis oli okupatsioon, mis küüditamine, mis vangilaagrid, mis ilmasõjad, mis vabadussõda, aga kõige tähtsam on, et noored teaksid, kuidas nende endi eellased selle kõigega seotud on ja millises rollis. See on nende endi elulugu, sest maailm ei alga meist. Miks seda vaja on? Miks on puudel vaja juuri?

Vaata raamatut