Mõistatamise rõõm

„Tormi märgid” tegevus toimub 1850. aasta kadripäeval ühes väikeses mõisas, kus saavad kokku inimesed, kellest igal on oma saladus ja soov, tutvustab Elo Selirand oma uut raamatut.

Sur müsteerium, milles hukkuvad süütud ja süüga tegelased, jääks lahendamata, kui mõisa ei satuks tööle nooruke talutüdruk Ann Meister, kellel koolis käidud kolm klassi, aga sellest olulisemgi on tema erakordne oskus taibata, et ükski tegu ei sünni ise­enesest, nagu ei seisa oks puul tüve ja juureta.

19. sajandi keskpaik on pööraselt põnev hetk. Üle Euroopa on õhus märgid, et tõeline torm on puhkemas. Sünnivad täiesti uued teadusharud, mõtteviisid ning kõik see viib ikka veel kaheks löödud Eesti territooriumilgi rahvuse sünnini. Maarahvast saab eestlane. Mind on alati elavdanud soov reisida ajaloos, kaardistada hetki „enne kui” … midagi juhtus. Sest miski ei saa juhtuda iseenesest. Kusagil ikkagi peavad juba siis olema mingid märgid, eeldused, et kõik see võiks peagi sündida. Neid vihjeid maailmas toimuvale, samal ajal liikuvatele ideedele, võimalikele mõjutajatele – pikkisin ma rõõmuga raamatusse sisse. Möllab pisikeses mõisaski vetevool kui Puškini „Vaskratsanikus” ja mängitakse Liszti ungari viise. Kõik see võis nii tõesti ju kusagil ka olla, aga tegu on ikkagi müsteeriumiga, mitte dokumentaalse ajalooga.

Ma loodan, et raamatus leiavad mõistatamise rõõmu nii Agatha Christie fännid (nagu ma ise) – ning kuna karaktereid on rohkelt, siis aitavad neid orienteerumisel Liis Rodeni varjuprofiilid (mis oli ka ajastu tippmood) iga olulise persooni kohta. Samas sobib raamatut lugeda ka puhta seiklusjutuna, milles peategelanna mitu korda surmasuus kõlgub.  Murdehuviline leiab märke kaduma läinud Vigala murdekeelest. Sulatasin loosse kõik selle, mis mulle endale raamatutes rõõmu pakub, ning loodan, et minusuguseid on ehk veel. Isegi armastust panin näpuotsaga sisse.

Tormiga on ilmselgelt mul oma suhe. Mu esimene telelavastus oli Betti Alveri „Tuulearmuke”, esimene romaan „Tormpuudlane”. Ma küll kardan suuri muutusi nagu neljanda klassi tüdruk Mai „Punases päevikus”, mis on tõesti osaliselt autobiograafiline raamat ning lõbus lugemine kõigile murranguliste kaheksakümnendate lastele, aga kui need muutused tõelise maruna tulevad, siis püüan selles võimalikult palju õppida. Eks sellest sündis ka dokumentaaljutustus „Elu eesliinil. Koroona­lahing Kuressaares.” Ning vahel, kui suured tuuled on üle puhunud ja ma otsin vaiksemat hetke, siis ma kirjutan kui Aliis Jõe.

Ma soovitan lugeda igasuguseid raamatuid. Ja ka osta. Need pakuvad suurt rõõmu – kuni kolimiseni. Just ägasin oma pärandvarana ja ise täiendatud hiigelraamatukogu liigutades. Aga nii tulid välja mitmed isendid, kellega uuesti tutvuda tahaks. Üks neist oli Dina Rubina „Cordoba valge tuvi,” milles oli seiklusjutt kunstiajalooga kokku punutud.

Vaata raamatut