STEN TEPPAN monteerib saadet „Käbi ei kuku …” enamasti kodus söögilaua taga. Abikaasa on näinud teda nii nutmas kui ka naermas. Ja imestamas, kui sarnased ja samal ajal erinevad on eesti pered.
Kust tuli idee panna teineteisele otsa vaatama ühe pere kaks põlvkonda?
Vikerraadio „Jutusaade”, mida toimetasin, vajas uuendust, edasiarendust. Mõttetalgud jõudsid ideeni, millest rääkis mulle toonane peatoimetaja Riina Rõõmus.
Inimeste sisse piilumine on mulle alati põnev tundunud. Ja eetrisse läks uus formaat juba mõne nädala pärast. Avasaade oli esimene ja viimane, mis sündis nii, et ma ei vaadanud külalistele otse silma, sest salvestamisega läks kiireks. Eeva Talsi oma isaga oli Tartu stuudios ja mina Tallinnas.
Jõudsin äratundmisele, et vahetut kontakti ei asenda miski, ja kõikide järgnenud saadete puhul olen selle alati eesmärgiks ja tingimuseks seadnud. Saateid koguneb varsti 200.
Kas inimesi on raske rääkima meelitada?
Ma püüan leida saatesse eri elualade inimesi: arstidest advokaatideni, muusikutest sportlasteni. Kasuks tuleb, kui käbi või känd on veidigi tuntud. Umbes esimese 15 saate järel tuli etteheide, miks käib nii vähe emasid ja naisi. Edaspidi olen püüdnud silmas pidada ka soolist tasakaalu. Tõsi, emadega kipub olema nii, et kuigi nemad teevad kasvatamisel põhitöö, on nad tagasihoidlikumad ja neile meeldib tagaplaanile jääda.
Külaliste nõusse saamine on väga erinev. On neid, kellega oleme kohtunud kaks-kolm tundi pärast telefonikõnet. Leidub aga neidki, keda ma pole mitme aasta jooksul suutnud veenda.
Loobumispõhjused on mitmesugused: mõne jaoks on teemad liiga isiklikud ja isegi valusad, mõned pelgavad n-ö järellainetust internetis, kui kontekstist rebitud saatelõigust tehtud uudisnupu peale tullakse hammast teritama. Mõned ideed on jäänud logistika taha. Inimesed on mööda ilma laiali.
Millised lood on kõige rohkem meelde jäänud?
Nende kõige-kõigemate valimiseks peaksin saated uuesti „läbi elama”. Aga on tõsi, et mõned hetked on jäänud mind saatma aastateks. Näiteks perede lõhkumised ja lagunemised lähedase Siberisse saatmise järel, vanemateta kasvamine. Või ema-isa suur süda, kui perre on võetud kasulaps. Muidugi on ka nalja saanud, aga ilmselt oma loomuse tõttu kannan kaasas kurvameelseid lugusid.
Kas mõni küsimus on jäänud ka esitamata?
Küsimata küsimusi on igas saates. Mõne peale tuled liiga hilja, mõnda ei julge küsida, mõni pole piisavalt taktitundeline. Vahel jäävad suurepärased mälestused saatest välja põhjusel, et külalisele meenuvad need siis, kui ta juba raadiomaja liftist välja astub. Seda olen tagasisidena korduvalt kuulnud: „Oh, mis kõik mulle hiljem meenus!”
Kuidas on see saade teid ennast mõjutanud?
Mulle tundub, et isana olen pigem järsk ja range. See tundub olevat lühem tee laste kuuletumisele kui lõputu seletamine. Püsikuulajad võivad saates kõlavate küsimuste ja mõttekäikude najal iseloomustada mind paremini kui ma ise. Need näitavad täpselt, milliste jamadega olen ma kohtunud käbina või kännuna. Vahel mõtlen, et saadet ongi vaja kõige rohkem mulle endale. Saade seab mind peegli ette ja pakub ühtlasi lahendusi. Olen külalistele tunnistanud, et „Käbi ei kuku …” mõjub mulle teraapiliselt. Ka teistel on muresid, mitte ainult mina pole saamatu. On „ideoloogiaid”, mida olen muutnud otseselt saates kuuldu põhjal. Näiteks laste kohtumine alkoholiga.
Millised on teie suhted vanematega?
Samal teemal küsida on palju lihtsam kui vastata. Mu vanemate olekust ja hoiakutest kumab tihtipeale läbi nõukogudeaegne taak. Nad on oma aja lapsed. Ka saate põhjal on lihtne teha järeldusi, mis seob sama põlvkonna inimesi. Omavahelises suhtlemises on teatud tõrked, avatus pole just esimene mõiste, millega seda kirjeldaks. Aga asjad saavad räägitud. Nad kindlustavad seljatagust, kuid teevad seda omal moel.
Lisaks on tähtis, et mõlemad on pärit lasterikkast perekonnast. Ausalt, püüan teha mõningaid asju oma lastega teisiti kui minuga omal ajal tehti. Siiski kannan vanematega samu väärtusmustreid rohkemgi, kui julgen endale tunnistada.
Kust tuli idee panna intervjuud raamatusse?
Olin raamatust mõelnud, aga pole kunagi söandanud oma tööd piisavalt tähtsaks lugeda, et see vääriks kaante vahele panemist. Nii et seegi mõte on sündinud minust eemal, aga olen väga õnnelik, et kirjastus selle peale tuli ja teostas. Kuigi armastan raadiot, ei saa ma lahti tundest, mida ka vanemad kolleegid on kirjeldanud, et siin sõna justkui haihtub õhku. Raamat on füüsiline tõend, sõna must valgel, et elus on midagi olulist tehtud. Aga enda raamatuks ma seda siiski ei pea, selleks on seal mind autori või allikana liiga vähe.
Kui palju te ise raamatuid loete?
Mulle meenub oma lapsepõlvest kaks põhilist tegevust: suved isaga kombaini Niva pardal viljapõldudel, ja raamatulugemine, kõrsikupakk käeulatuses. Pärast ülikooli on raamatuhuvi teinud ruumi neljale lapsele, pereelule, muusikahobile ja tööle. Aeg-ajalt siiski üht-teist kätte satub, tõsi, seegi on valdavalt seotud spordi või muusikaga. Viimati Ari Dubini „Ma lihtsalt olin kohal”, mis on ajastutruu ja heas mõttes kodukootud kogumik sündmustest, mille keskel oleksin tahtnud ise olla.
Raamatu leiad siit