REET HIIEMÄE tahtis lapsena saada taluperenaiseks ja heaks inimeseks. Juba päris väiksena luges ta suurtes kogustes rahvajuttude raamatuid ja kujutas nendes toimuvat endale elavalt ette.
Kuidas jõudsite folkloori juurde?
Ema näitas ükskord metsas vainuköit ja ütles, et pärimuse järgi saab see, kes vainuköie vasaku käe väikese sõrmega ära lahutab, endale ravijakäed. Vainuköis on putukavastsete kogum, mis näeb oma voogava liikumise tõttu üpris ebamaine välja. Muidugi asusin oma lapsearuga seda vainuköit siis lahutama ja see kõik oli kuidagi tabamatult ja meeliköitvalt põnev. Isapoolsed vanavanemad omakorda väitsid, et nende maja lakas elab vanasarvik ja seetõttu ei tohi lapsed lakka minna. Läbisin pimeda esiku lakaredeli ees alati imekiiresti ja vahel enda julgustuseks ka häälekalt röögatades. Kui lõpuks ühel päeval ahjuroobiga relvastatult koos vennaga lakka kontrollima läksime, selgus, et lakas polnud mingit vanasarvikut, ainult ravimtaimed kuivasid. Sellise ettevalmistuse peale oli väga loogiline jõuda juba varases täiskasvanueas teadlikuma huvini pärimuspsühholoogia vastu.
Kuidas tekkis idee kirjutada see raamat?
Kuna olen oma Vikerraadio saateklippides erinevate nähtuste usundilisi tähendusi ja sümboolikat juba niikuinii lahanud, siis tundus inspireeriv märkide ja sümbolite teema laiemalt ette võtta. Kuigi Eestis on ilmunud sümbolite kohta päris mitmeid raamatuid, kipuvad need pigem keskenduma n-ö klassikalistele
sümbolitele kusagil mujal. Süsteemsemat käsitlust, mis võtaks lähtepunktiks just meie oma pärimuse ja asetaks selle samas rahvusvaheliste paralleelide konteksti, polnud seni võtta.
Meenutage naljakaid juhtumeid seoses raamatu koostamisega.
2021. aasta oktoobris olin raamatukirjutamisega täies hoos, aga mul oli just siis vaja Taani sõita. Parasjagu olin leidnud mõned nii huvitavad ajalooallikad, et isegi ooteajal lendude vahel ja Taanis bussi oodates muudkui lugesin juurde ja täiendasin oma käsikirja. Hilisel tunnil jõudsin oma ööbimispaika – katusekambrisse, mille mulle üüris üks noorpaar. Treppi mööda sinna katusekambrisse ronides pidasin neile – mulle võõrastele inimestele – spontaanselt keset ööd sügavmõttelise loengu treppide, redelite ja maailmapuu transtsendentsetest tähendustest eesti ja muu maailma kultuurides. See oli mõnevõrra
ootamatu ja naljakas meile kõigile. Teine tore hetk oli seotud samuti Taaniga. Mõtlesin, et kus võiks olla
sümbolite kõige suurem kontsentratsioon – et oleks ju sümboolne sellises kohas lõiguke sümboliteraamatut
kirjutada. Läksin Christiania vabalinnas Woodstocki-nimelise baari terrassile, istusin risti- ja anarhia-märgiga laua taha yin ja yang sümbolitega lipukeste alla ja kirjutasin sülearvutis muna viljakusmaagilisest
tähendusest. Pealuurätikuga ja ankrutätoveeringuga vana hipi tervitas mind: „Love, peace and rock’n’roll!”
Kuidas töö tehniliselt välja nägi? Veetsite palju aega arhiivides?
Kui olin raamatu kirjutamisse sisse elanud, hakkasin märkama sümboleid kõikjal enda ümber: inimeste lausekatketes, ajalehe kujundlikus sõnakasutuses, teadusartiklites, mida muudel põhjustel lugesin. Lisaks
süvenesin muidugi arhiivide käsikirja- ja fotomaterjalisse, mitmesugustesse andmebaasidesse, sõelusin raamatukogusid. Ehk siis tundsin end nagu tolmuimejatoru, mis muudkui imeb tõlgendusi oma ajju kokku, et need sünteesida ja sõnastada.
Mida uut saite raamatu koostamise käigus ise teada?
Aju muutus igasuguse sümboolika suhtes väga avatuks ja vahedaks. Kirjutasin just kaheksakannast ja
sirkelrosetist, kui äkki märkasin, et ma ju kõnnin nende peal – mitmekümne aasta jooksul, mil olin kirjandusmuuseumis töötanud, polnud ma enne teadlikult tähele pannud, et need märgid on ka sealse vana hoonepoole trepimademetel.
Kas teil on oma lemmiksümbolid?
Lemmikutest ja ühtlasi maailmas kõigeläbivamatest tooksin välja keskme ja vastandite sümbolprintsiibid.
Kes peaksid lugema raamatut „Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis”?
Arvan, et selles raamatus on oma ivake igaühele. Ka pealtnäha pärimuskaugetel inimestel nagu pankuritel, poliitikutel või meedikutel oleks avardav mõelda, milline sümbol neid mõjutab, millist sümbolkäitumist nad ise kasutavad või teiste juures märkavad; kuidas see masside käitumises või poliitilistes otsustes väljendub.
Kui suur lugeja te ise olete? Viimase aja lugemiselamus?
Loen lapsest saati päris palju ja võin raamatute fantaasiamaailmadesse sisse elades ümbruse unustada. Üks hiljutisemaid lugemisi oli Dan Browni „Kadunud sümbol”. See oli elamuslik selles mõttes, et kuigi Brown avab seal väidetavalt salajasest salajasemat vabamüürlaste sümboolikat, tõdesin, et praktiliselt kõik sümbolid, millest ta räägib, on esindatud ka minu pärimuslike sümbolite raamatus, ainult et minu raamatus pole need asetatud verejanuliste tagaajamiste konteksti. Teemade poolest on minu lugemisvara kõige sagedamini seotud psühholoogia ja usunditega. Praegu on pooleli 1981. aastal esmailmunud Miloslav Stingli „Hurmav Havai”, milles tulevad jutuks huvitavad usundipõhised kultuurikonfliktid.