Kuidas teist sai tõlkija?
Hakkasin vähehaaval proovima juba ülikooli ajal, võtsin osa tõlkevõistlusest. Mingil ajal tekkis aga mõte pakkuda ennast tõlkima Loomingu Raamatukogule.
Kas mäletate esimest raamatut, mille tõlkisite?
Esimene raamat, mille tõlkisin, oligi Loomingu Raamatukogule 1977. aastal. Tõlkisime Joyce Carol Oatesi lühijutud koos Kersti Undiga. Meelde on jäänud see, et mul ei olnud tegelikult aimugi, kuidas tõlkida, tahtmine oli küll, aga oskusi üsna napilt. Nii et eks see võttis aega ja õppimist ja
ümbertegemist.
Kui võrrelda praegusi tõlketöid esimestega, siis mis on erinev?
Tõlkimise eripära on muidugi see, et iga tõlge on eelmisega võrreldes erinev, sest raamatud on erinevad. Iga raamatu puhul alustad omamoodi otsast peale ja pead kohanema uue stiiliga, uue maailmaga. Käsitööoskust on juurde tulnud, aga ainult sellest muidugi ei piisa.
Millest lähtute tõlketeose valikul? Kas mõtlete ka sellele, et valik kujundab Eesti lugeja silmaringi?
Jah, mõtlen muidugi. Parimal juhul peaks valima sellised raamatud, mis on olulised oma ilmumiskohal, aga millel oleks midagi öelda ka Eesti lugejale. Tõlkijana valin endale muidugi raamatud, mis mulle meeldivad ja mida oleks huvitav tõlkida.
õlgitud teoste põhjal tundub, et isiklik lemmik on ikkagi Briti kirjandus?
Võiks vist öelda, et Briti ja Iiri, rõhuga Iiri kirjandusel. Olen tõlkinud nii Iiri romaane kui ka näidendeid, praegugi ootavad mõned oma järge. Võiks arvata, et Iiri ja Briti kirjandus on vastandlikud, aga see vastandlikkus ja erinevus ongi huvitavad. Tõlgin muidugi ingliskeelset Iiri kirjandust, aga nagu öeldakse, teevad iiri kirjanikud inglise keelega seda, mida inglise kirjanikud kunagi ei oskaks teha. Inglise kirjanikke aga tõlgin samuti, mingi ühise nimetaja alla on neid raske viia.
Kui kaua ühe raamatu tõlkimine aega võtab?
Sellele küsimusele on väga raske vastata. Raamatud on väga erinevad, ühte tõlgid kolm kuud, teist kaks aastat. See sõltub originaali keerukusest ja mahust ka muidugi. Ma ei tee endale selles mõttes kindlasti plaane, et ma peaksin aastas näiteks teatud hulga raamatuid tõlkima.
Kui palju Eesti tõlkijad omavahel suhtlevad? Kas teil on eeskujusid?
Eesti tõlkijad suhtlevad üsna tihedalt. Kirjanike Liidu juures on tõlkijate sektsioon, korraldatakse koosolekuid ja seminare ning lõpuks on suur osa mu sõpru ja tuttavaid samuti tõlkijad. Eks saab räägitud ka tõlkimisest, raamatutest aga päris kindlasti. Kui mul on tõlkijatest üldse eeskujusid, siis Henno Rajandi.
Raamat, mis on teid kõige enam mõjutanud?
Ma kujutan ette, et kõik loetud ja meeldinud raamatud on mingil määral mõjutanud. Eks need muljed on nooremas eas tugevamad ja kindlasti jättis näiteks „Kolm musketäri” mulle sügava mulje, kui ma seda 4. klassis mitu kuud lugesin.
Kas lapsepõlvekodus oli palju raamatuid? Milline neist on meelde jäänud?
Raamatuid oli, lugesid isa, ema ja vanaema ja koju olid tellitud tol ajal ilmuvad sarjad „Maailm ja mõnda”, „Seiklusjutte maalt ja merelt”, „Suured sõnameistrid”, Loomingu Raamatukogu – neid ma usinalt lugesingi. Lisaks kõike muud, mis ilmus ja mida raamatukogust oli võimalik laenutada.
Millega tegelesid vanemad? Kas nemad suunasid kuidagi raamatute juurde?
Ema oli õpetaja, isa elektrik, aga meie peres loeti küll. Otse mind keegi ei suunanud, aga raamatud olid olemas.
Kui palju raamatuid on teie kodus?
Ma ei tea, kui palju mul on raamatuid. Erilist süsteemi ei ole peale selle, et eestikeelsed ja ingliskeelsed on eraldi. Haruldusi ei ole. Kirjanike autogrammidega raamatuid on üsna palju.
Kui palju olete mõjutanud oma lapsi ja suunanud raamatute juurde?
Lastele sai raamatuid ette loetud juba siis, kui nad olid päris väikesed ja sealt edasi läks asi juba loomulikku rada.
Mis töö praegu käsil on?
Praegu tõlgin Benjamin Blacki raamatut „Isegi surnud”, mis tõmbab kenasti kokku kõik „Christine Fallsis” jäänud lahtised otsad.
Raamat, mis on siiani tõlkimata, aga tuleks kindlasti eesti keeles ilmutada?
Neid on üsna palju ja tuleb iga aastaga juurde.
Milles seisneb Varraku peatoimetaja töö? Kas jõuate kogu Varrakus ilmuval ilukirjandusel silma peal hoida?
Eks see paljuski valikutes seisneb, samuti autorite ja tõlkijatega suhtlemises. Ma ei tea, kas ma jõuan kõigel silma peal hoida, aga vähemalt üritan. Vähemalt ilukirjanduse puhul.
Kas jõuate ka teiste kirjastuste raamatutega kursis olla?
Jah, katsun ikka vaadata, mis teistel ilmub. Ja juhtub ikka, et mõne väga hea raamatu jõuab välja anda keegi teine. Mõni teeb kadedaks, aga mõne puhul rõõmustan, et see on eesti keeles olemas ja kättesaadav.
Kuidas hoiate end kursis muu maailma kirjanduseluga?
Kõigile kirjastajatele saadetakse pidevalt informatsiooni mujal ilmuvate raamatute kohta, lisaks on sellised ajakirjad nagu Bookseller ja Publishers Weekly, samuti suuremate ajalehtede kultuurilisad ja netiväljaanded. Materjali on rohkem, kui jõuab läbi sõeluda.
Te olete ka HeadRead kirjandusfestivali toimkonna liige. Mis paelub teid kirjandusfestivalides ja miks peaksid inimesed sinna tulema?
Jah, võiks öelda, et lausa asutajaliige. Kirjandusfestivalidel on oma imeline õhkkond. Meie festival on kõigile tasuta, aga mujal maailmas ollakse valmis välja käima korralikke summasid, et saada võimalus kirjanikke kuulata. Ilmselt on see elava sõna võlu, mis inimesed kokku toob. Iga selline vestlus on ju kordumatu, kirjanikud enamasti ei käi ega korda oma juttu, vestluse käigus võivad tekkida uued mõtted ja teemaarendused. Tänapäevane luule pole samuti ainult see, mis on kirja pandud, vaid see võib sündida ka laval, igal esinemisel isemoodi. Festivalile võib minna kuulama kirjanikku, kelle raamatuid ollakse lugenud, aga sinna võib ka minna uusi kirjanikke avastama. Olen ise sattunud vaimustusse mõnest kirjanikust, kellest ma varem pole teadnud midagi peale nime. Ja tõlkijatele on muidugi alati suur rõõm kohtuda autoriga, kelle raamatuid oled tõlkinud.
Millised on lemmikkohad ja marsruudid, kuhu olete aastate jooksul Raamatuklubi liikmeid kirjandusreisidele viinud?
Raamatuklubi reise alustasin Briti saarte keltidele kuulunud ja kuuluvatest aladest. Esimene reis toimus Cornwalli, edasi tuli mitu reisi Iirimaale ja Šotimaale. Toimunud on ka kaks reisi Põhja-Inglismaale, mis osutusid oodatust isegi põnevamaks. Loodan, et saab teoks ka reis läbi Kesk-Inglismaa Walesi. Kirjanikud on Briti saari aegade jooksul tihedalt asustanud, neid on seal ohtralt praegugi ja paljud on tõlgitud ka eesti keelde, seega on kirjandusreisideks põhjust küll. Aga ma olen ikka püüdnud anda ka ülevaate ajaloost ja kultuuri teistest ilmingutest, et kujunev pilt oleks võimalikult mitmekülgne.
KRISTA KAER SOOVITAB:
„Dora Maar ja armastuse kaks nägu” räägib ühest üpriski erakordsest naisest, maalikunstnikust ja fotograafist, kelle elu viis kokku Pablo Picassoga. Picasso jäädvustas teda oma maalidel, Dora Maar oli aga juba enne seda jäädvustanud ennast kunstiajalukku ja mõjutas omakorda Picasso stiili ja maailmanägemist. Ta oli nii oma maalide kui ka fotodega eksperimenteerija ja teerajaja, kes tundis ka suurt huvi tema ümber toimuva vastu. Fotograafina jäädvustas ta pärast suurt 1930. aastate majanduslangust järsult vaesunud inimeste elu, pildistades kodutuid, ühiskonnas kõrvale jäetud inimesi, tehes nähtavaks need, keda näha ei tahetud. 1933. aastal algas tema seos sürrealistliku liikumisega ning ta oli väheseid rühmaväliseid kunstnikke, kelle tööd sürrealistide näitustele võeti.
Dora Maar tutvus Picassoga 1935. aasta lõpus või 1936. aasta alguses ning nende armastuslugu mõjutas nende mõlema edasist karjääri. Picasso maalis Dorat, aga julgustas teda ka pöörduma tagasi maalimise juurde. Maari tolleaegsetes maalides on aimata ka Picasso mõju. Maar omakorda jagas oma fotograafiaalaseid kogemusi Picassoga ja dokumenteeris tema „Guernica” sündi.
Dora Maari elu hõlmab peaaegu tervet 20. sajandit, ta suri 1997. aastal 89-aastasena. Elu lõpupoole pöördus ta tagasi fotograafia poole ja eksperimenteeris selle kunsti eri võimalustega.
„Dora Maar ja armastuse kaks nägu” on romaan, mis loob värvika pildi kahest andekast inimesest, nende armastusest ja ajastust, mil nad elasid. Raamatu peategelane on aga selgelt Dora Maar, keda liigagi sageli teatakse vaid Picasso muusa ja kaaslasena ja liiga vähe iseseisva kunstnikuna. Selle vea eluloolistele faktidele tuginev romaan kindlasti parandab.