0

Lugeja soovitab: Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Raamatusõber Katrin Alekand jagas Lugemise väljakutse grupis Tommi Kinnuse romaani „Ei öelnud, et kahetseb“ lugemiselamust, mis on nii hea, et avaldame selle autori loal ka siin.

 

Tommi Kinnunen
Ei öelnud, et kahetseb
Soome keelest tõlkinud Jan Kaus
240 lk, kõva köide, sari „Moodne aeg“

 

Mina ei ole Kinnuneni varem lugenud. Ja täiesti napakal põhjusel – kui ma näen nime Kinnunen, siis tuleb mul silme ette peategelaskuju filmist „Kinnunen“ ja see film tekitab minus masendust ja ma täiesti kategooriliselt ei taha seda enam näha. Nii et igasugune Kinnunen on minu vaimusilmas siiani alati automaatselt olnud albinootiline Juha Kinnunen, kes longib vettinud ülikonnas ja lohiseval sammul kohvrit järgi täristades kuhugi teadmata suunda. Ja ei olnud varem miski mind suutnud veenda, et Tommi Kinnunen on täiesti teistmoodi Kinnunen ja ei pea ette masenduma.

Aga minu isiklik raamatukoguhaldjas oli mulle kõrvale pannud „Ei öelnud, et kahetseb“ ja ühtäkki oli raamatul ka järjekord, nii et kerge sisevõitluse ja raske ohkega võtsin selle lõpuks lugeda. Ja siis olin ma sisuliselt paari leheküljega lihtsalt kadunud lugeja… Kust see laps need laulud võttis? Kinnunen, see tähendab. Need lood? Kuidas üldse üks mees saab sellise loo kokku panna…? Olgu – raamatu päris lõpus oli Kinnunenilt väike tänusõnum oma naisele, kes loo mõtte tasse saunas sisse vihtles ja hiljem sealt ka välja sai, ning eraldi ka nendele kõikidele naistele, kes olid nõus temaga oma lugusid ja mälestusi jagama. Ma arvan, et ma sain vist esimest korda päriselt aru, mida kirjaniku töö tegelikult tähendab. Kui suur on see eeltöö, mis on enne lugu, ja kui meeletu on loojapoolne loo läbiseedmine, mis hiljem kaasneb. Ma ei olnud sellele varem mõelnud. Ja ma tegelikult väga tahaks teada, kui palju on siin selles loos alles naiste endi hääli ja kui palju kirjaniku kohandusi-mugandusi? Lihtsalt uudishimu pärast…

Hiljuti mu ühe sõbra seinal oli arutelu, et mis raamat on naistekas. Kinnuse „Ei öelnud…“ on teatud mõttes puhas naistekas – kõik kandvad tegelased on naised, teemad on läbinisti naisteteemad, kaotused on ajatud naiste kaotused ja valud igiomased naiste valud. Ja juhtuv ebaõiglus naistele traditsiooniliselt osaks saav ebaõiglus. Ainult autor ei ole naine. Vaat – tuleb üks Soome mees ja kirjutab nagu noor naisjumal – nii inimlikult, nii empaatiliselt ja nii naise näoga loo. Ma oleks oodanud midagi sellist… no Katja Kettult näiteks.

„Ei öelnud…“ on üks stiilipuhtamaid teeloleku, rännakuromaane, mida ma lugenud olen. Aga see on ka sõjaromaan ning sellisena asetus lugu hetkel väga tuntavalt ajastukonteksti – käimasoleva sõja ja ka minu perekondlike sõjalugude vahele ja oli ehk seetõttu eriti vahe. Ma ei ole julenud võtta lugeda „Sõda ei ole naise nägu“, aga Kinnuse lugu annab aimu sellest, milline on sõja jälg naise näos. Sõjas ei ole pooltoone ja on väga kerge karjuda lahkujate purukspommitatud majade ja õhkulastud teede servalt kellelegi: „Kuradi saksa lits!“. Sest võitjate väed ei ole idast veel saabunud ning nende võiduteod ei ole veel tulnud. Nüüd ajalooliselt tagasi vaadates – ega me suurt teadnudki neist enne kui Nõukogude Liidu lagunemiseni. Võitjad kirjutavad ajaloo oma näo järgi ja lugusid valides. Soome kontekstis on soomestumine veel omaette teema.

Veel on see lugu kohatusest. Nendest, kellel ei ole kohta. Mitte kuskil. Ja kes seetõttu jäävadki rändama, olgu siis teid pidi või omaenese sisepaguluses. See on lugu sellest, kuidas inimesed vaikselt oma kodukohast, päriskohast välja pudenevad, põgenevad, või seal sees olles kapselduvad ja kuhugi ebainimlikkusesse kaovad. Selle loo kangelased – Irene, Aili, Veera, Katri, Siiri – kes koos liikuma lähevad ning siis vaikselt loo käigus lehtedel laiali hajuvad, on inimesed, kellel ei ole enam kohta. Nad on oma varasemast kohast lahkunud sõjasündmuste tuules, parema elu lootuses sakslastega põhja poole, jättes senise elu ning läinud ilmselt lootusega, et tagasi ei pea tulema. Ja nüüd peab – sõda on läbi, naised võitjate poolt häbistatult kiilaks aetud ning sellistena Põhja-Soomes lahti lastud. Minge koju! Alternatiiv oleks olnud Rootsi ja vangilaager. Nii et isegi läks hästi. Võiks ju loota, et juuksed kasvavad tagasi ja küllap kodukanti allesjäänute mälu mugandub. Aga millal?

Sõjas ei ole pooltoone, aga palju oli neid enne nende naiste elus? Kuhu on minna noorel sakslasest rasedaks jäänud naisel, kes lahkus kodust, kus ema igal aastal sünnitas – nii nagu pea kõik maanaised toona – ja selle kätte ka suri, ning isa juurest, kes keeldus emale ämmaemanda kutsumisest ja oma sünnitusel surevale naisele ainult Piiblit luges: Sest valuga pead sina lapsi ilmale kandma? Kuhu on minna endisel külalitsiks peetul, kelle uksepiitu käisid kraapimas kõik küla eeskujulikud ja ontlikud abielumehed, ning kes nüüd on kõigele lisaks ka sakslaste lits, see kõige hullem, mis üldse olla saab? Või naisel, kelle usku kapseldunud mees on tegelikult igasuguseks pereeluks kõlbmatu, kelle laps temast, oma lihasest emast, lahti ütleb? Kas saab neid naisi hukka mõista selle eest, et nad oma senisest kurikasinast lestadiaanlikust elamiseraamist välja vaatasid ning lootsid oma koha leida sakslastega minnes, mõistliku tööpakkumise, hea palga ning väikese imetluse – Du bist sehr schön, liebling! – meelitavas tulevikupaistes?

Sõjas ei ole pooltoone, aga miks meeste valikud on ratsionaalsed ja tehtud ühiskonna heaks, kuid naiste omad andestamatud patud isamaa, meeste au, kodukandi ja üldise moraali vastu? „Kui palju olid kulutanud selle valla asjamehed kõrgete ohvitseride võõrustamiseks raha? Nad teesklesid, nagu ei näeks, kui jõhkralt koheldi väliraudteed ehitavaid sõjavange, vaid korraldasid selle auks, et kõnnumaa väike küla oli kordki maailmaajaloo tulipunktis, kaitseliidu majas relvavennaõhtuid. Kaupmehed olid arvutanud mõttes välja, kui palju kasvab üle terve valla kerkivate barakklaagrite rahvaarv läbimüüki, ning kiirustanud kolonelide juurde sinasõprust tegema. Kõigi meelest oli sõda kasulik või vähemalt vajalik ning nii mõnigi naine unustas ennast vahtima viisakate leitnantite liibuvaid mundreid ja läikivad saapaid. Irene teiste hulgas. Ja nüüd olid pangad ja poed maha põlenud, suhkrusaiade all vankunud toad tuhaks saanud. Ainus maja, mis püsti seisis, oli kohaliku külalitsi väike hütt, mis vajuks pelgalt tõukest kummuli.“ Sõjas ei ole pooltoone ning neimaiha ja äng on lihtsam lahti lasta endast nõrgemate peale. Need on reeglina naised, väikeste lastega naised eriti.

Pooltoonid tulevad kunagi pärast ja need on keerulised taluda. Pooltoonidega elu on nüansseeritud, mitmekihiline, pidevat mõtestamist vajav ja seda on raske elada, eriti kui mustvalge ilm on ümberringi domineeriv. Pooletoonisel on seal raske omale kohta leida. Eriti, kui valikuvõimalusi väga ei ole: „Meie suguvõsas surevad naised laudas ja mehed metsatöödel vanaduse kätte. Õilsus on nende jaoks, kellel on elus valikuvõimalused.

Tommi Kinnuneni „Ei öelnud, et kahetseb“ oli minu selle aasta esimene tõeline sügav lugemiselamus, ma olen sellest loost siiamaani raputatud ja puudutatud. Ja võtan loen nüüd need Kinnuse-härra teised lood ka läbi. Head autorid, head lood ja head tõlked ei ole raisata.

No kust see laps need laulud võttis, tõesõna?

Katrin Alekand

TULE PÜSIKLIENDIKS

Püsiklientidele on kõik raamatud vähemalt 10% soodsamad. Lisaks kehtivad püsikliendile mitmed eksklusiivsed pakkumised!

Meie kliendid saavad esimesena teada parimatest pakkumistest, põnevatest uudistest ja uutest raamatutest.