Küsimustele vastab raamatu “Vana aja lood” autor Tiia Toomet.
„Vana aja lood“ ilmusid esimest korda 1983. aastal. Nüüd ilmus raamat uuesti. Välimus on täiesti uus. Kas ka sisus on muutusi?
„Vana aja lugude“ sisu on jäänud samaks, kirjutasin vaid mõned jutud juurde: omaaegsetest lasteraamatutest, mänguasjadest, diafilmide vaatamisest, sünnipäevade pidamisest. Illustraator ja illustratsioonid on aga uued.
Kui „Vana aja lood“ peaaegu 40 aastat tagasi esimest korda ilmus, olid raamatu kujundamise tehnilised võimalused ning värvipiltide trükikvaliteet teistsugused kui praegu. Toonane illustraator Jaan Tammsaar lahendas teema nutikalt: ta matkis raamatus omaaegse populaarse lasteentsüklopeedia ENEKE kujundust: põhitekst lehe keskel, mustvalged joonistused koos seletustega ääres ning mitme lehe tagant värvitahvlid. Jaan Tammsaar oli väga hea joonistaja, kuid lapsvaatajale võis üldmulje raamatust jääda ehk natuke hallivõitu. Tammsaare trump oli selles, et ta oli vana aja laps täpselt samal ajal kui mina ning tundis läbi ja lõhki olustikku ja asju, millest raamatus juttu.
Praegusel illustraatoril Mare Hundil, kes on minust noorem, seda eelist polnud, tema pidi 1950. aastate retrohõngulise maailma taaslooma muuseumiesemete ja vanade fotode abil. Samuti on Mare stiil Tammsaare omast erinev, ta kasutab palju nii vanu mustvalgeid fotosid kui ka tuttuusi värvipilte, kombineerides neid käsitsi tehtud tušijoonistustega lastest ja nende tegemistest. Kuna Mare on töötanud Tartu mänguasjamuuseumis ja on siiani suur mänguasjasõber, leiab seekord raamatulehekülgedelt ka hulgaliselt tolleaegse mängumaailma asukaid. Tulemuseks on visuaalselt hoopis teistsugune raamat kui varasem ja ma arvan, et see ongi hea.
Kui oleksite kirjutanud selle raamatu aastal 2022, siis mis oleks teisiti?
Vaevalt olustikus, asjades ja meeleoludes midagi teistmoodi saaks olla, just selline mu lapsepõlveaeg oli, nii väljast- kui ka seestpoolt vaates. Võib olla, et praegu tollest ajast jutustades püüaksin anda oma mälupilte edasi rohkem juhtumiste ja seikluste kaudu, nagu tänapäeval kombeks. Aga see oleks siis üks teine raamat.
Kas see raamat räägib teie enda lapsepõlvest? Kas mõtlesite seda kirjutades oma lapselastele? Kui tähtis teile endale oli vanaema?
Jah, see raamat räägib mu enda lapsepõlveajast Tallinnas Kalamaja kandis 1950. aastate esimesel poolel ja keskpaigas.
Oma lastelastele ma seda kirjutades ei mõelnud, sest need lood on kirja pandud 1980. aastate alguses, mu esimene lapselaps sündis aga alles 1991. Pigem mõtlesin ma oma laste põlvkonnale, tahtsin, et nad teaksid, et minu lapsepõlv oli küll mõnes asjas natuke teistmoodi kui neil, aga tore ikkagi!
Vanaema oli minu jaoks varases lapsepõlves kõige olulisem inimene. Veetsime temaga pikad päevad kahekesi kodus, ema-isa olid tööl ja vend koolis. Vanaema kammis hommikul mu juuksed, tegi patsid, andis süüa, lubas õue, hoidis sealgi mul silma peal. Vahel jutustas mulle ka omaenda lapsepõlvest Juuru kandis maal, kuidas ta talvel püksata läbi lumehangede kooli läks, sest tüdrukud sel ajal veel pükse ei kandnud. Õhtupalvet õpetas ka. Väiksena ma kartsin, et vanaema võib ära surra, mäletan, et ükskord, kui ta kauemaks poodi jäi, jooksin nuttes tänavale teda otsima.
Kui palju on teil lapselapsi ja kas olete neid lugusid neile jutustanud?
Mul on 12 erinevas vanuses lapselast, kõige vanem on 30-aastane, kõige noorem kolmenädalane. Vanematel lastelastel on juba endal lapsed, nii et olen ka kolmekordne vanavanaema. Eks ma olen aastate jooksul lastelastele igasuguseid lugusid rääkinud, kellele mida, ei mäletagi enam täpselt.
Milline lugu teile endale raamatust kõige armsam on?
Kui juba vanaemadest juttu, siis mulle endale meeldib lugu pildivanavanaemast, kes mängib koos tütretütretütrega keksu ja seob oma pika kleidi saba sõlme, et saaks hüppenööriga hüpata. Nii ju ongi: meis kõigis elab natuke edasi ka meie ema, vanaema ja vanavanaema.
Rääkige oma lapsepõlvest: kus see möödus, eredamad mälestused, ema-isa, õed-vennad jne. Kelleks tahtsite saada?
Lapsepõlves elasin ma Tallinnas Malmi tänaval, mis on pisike tänavajupp praeguse Telliskivi loomelinnaku lähedal Kopli ja Vabriku tänava vahel. Sealsetes hoovides ja tänaval oli mu koolieelse aja mängumaa. Põhiliseks mängukaaslaseks oli samas majas elav minuvanune Sirje. Vend oli minust kuus aastat vanem, temal olid oma sõbrad ja tegemised. Kui koolis hakkasin käima, tekkisid uued kaaslased ja uued huvid, mis viisid mind aja jooksul kodutänavalt kaugemale.
Väiksena ma ei mõelnud eriti, kelleks saada, tahtsin lihtsalt saada suureks. Aga kui täiskasvanud mult seda pärisid, vastasin tavaliselt, et õpetajaks, sest olin aru saanud, et selle vastusega jäid kõik rahule.
Kui võrdlete enda ja praeguste laste lapsepõlve, siis mis on suurimad erinevused. Millest on kahju ja mille üle tunda rõõmu?
Kui ma 1980. aastate alguses need lood kirja panin ja oma lapsepõlveaja „vanaks ajaks“ tituleerisin, siis oli see minu jaoks natuke nagu sõnamäng. No mis vana aeg see tegelikult ikka oli, samasugune nõukaaeg, ainult mõni aastakümme varasem.
Praeguseks on aga mu lapsepõlveajast 1950. aastatel saanud tõeline vana aeg! Ja mitte ainult sellepärast, et Eesti on nüüd jälle iseseisev riik, vaid kõigi nende tohutute muutuste pärast, mida digitaliseerumine ja globaliseerumine on igaühele meist, lastelastest kuni vanaemadeni kaasa toonud. Kui ma väike olin, polnud veel televiisoritki olemas, mis siis imestada, et me põgenesime esimesel võimalusel toast õue teiste lastega mängima. Praegusele nutipõlvkonnale tähendab mängimine pigem üksinda arvutiekraani taga istumist ja kõikvõimalikes fantaasiamaailmades seiklemist. Suur osa traditsioonilistest õuemängudest, mida mängiti kambakesi koos, on nende jaoks vaat et samasugune eksootika nagu minule vanaema ilma püksata lumes sumpamine. Samas ei ole asi siiski ka nii hull, suheldakse omavahel ilmselt rohkemgi kui varasematel aegadel, kuigi põhiliselt telefonis, ja liigutakse omal moel samuti, paljud lapsed käivad trennis, sõidavad jalgrattaga või tõuksiga ning suvel joostakse suvekodus ka priipärast kaaslastega ringi.
Vana aja asju ja kombeid on hea teada, aga nende tagasi igatsemisest pole kasu, me kõik oleme paratamatult oma aja lapsed ja laste endi kohta on see ütlemine topelt õige.
Miks on lapsepõlv tähtis?
Lapse jaoks on paik, kuhu ta sünnib, iseendastmõistetav, ta ei mõtle sellest kui heast või halvast, ta lihtsalt avastab maailma ja sobitab ennast sinna elama. Olen tähele pannud, et isegi mõned lapseeas Siberis olnud on meenutanud oma lapsepõlve heade sõnadega. Võrdlusmoment ja arusaam teistsugustest eluvõimalustest tuleb alles hiljem.
Lapsepõlves juhtub kõik esimest korda, seepärast on muljed väga eredad ja jäävad mällu kuni elu lõpuni. Tagasivaates paistavad värvid sageli erksamad ja päike säravam, hallidel aegadel on hea neile mälestustele toetuda.
Kes peaks seda raamatut kindlasti lugema?
Need vana aja lapsed, kes tahavad meelde tuletada, kuidas nägi välja gaseeritud vee automaat, gastronoomi vorstiosakond, trammikonduktor või Oravakese kommi paber.
Need uue aja lapsed, kes tahavad teada, kuidas vanal ajal valetati, mismoodi ukse peale diafilme näidati, mispärast abstrükid tihti katki läksid või miks keldrivanamees vanal ajal kuri oli.
Kas kirjutate praegugi raamatuid? Mis käsil on?
Viimasel ajal olen kirjutanud vähe, aga plaanis on jälle kirjutama hakata küll. Mis sellest välja tuleb, saab aru siis, kui raamat ükskord valmis.
Millega veel tegelete?
Palju aega on viimastel kuudel võtnud Jaan Kaplinski pärandi kokku kogumise ja tema seltsi loomisega seotud teemad. Nüüd, kui kevad käes, pöörduvad mõtted jälle rohkem maakodu poole. Lillepeenrad tahavad hoolt ja pea see seene- ja marjaaegki kätte ei jõua. Metsaretki on tore ette võtta koos nooremate lastelastega, kes ka suve maal veedavad.
Raamatu leiad SIIT:
Lühike CV
Tiia Toomet on sündinud 9. veebruaril 1947 Tallinnas.
Tallinna 7. keskkooli lõpetas aastal 1965, TRÜ ajalooteaduskonna 1970 ja ERKI kunstilise tekstiili eriala 1978.
Töötanud TRÜ kunstikabinetis ja kodunduskabinetis ning olnud 1994‒2007 Tartu mänguasjamuuseumi direktor.
Kirjanike Liidu liige aastast 1985.
Kirjutanud luulet ja proosat täiskasvanutele, ajalooõpiku viiendale klassile ning hulgaliselt lasteraamatuid, mille seas on nii väikelastele mõeldud jutukogumikke kui ka lastepärases keeles ja meeles edasi antud aja- ja kultuurilugu.
Tiia Toomet oli 52 aastat abielus Jaan Kaplinskiga, tal on neli last, kaksteist lapselast ja kolm lapselapselast.
Tiia Toomet on saanud mitmeid tunnustusi ja autasusid, millest kaalukamad on Valgetähe neljanda klassi teenetemärk ja Tartu aukodaniku tiitel.