Kui suur kriminullide sõber te olete? Mis on hea kriminulli puhul kõige tähtsam?
Olen suur kriminullide austaja. Kui öökapil pole parajasti mõnd värsket tõlget, siis täidab selle lünga reede- või pühapäevaõhtune krimiseriaal ETV-s. See tähendab, et kui väärt krimikirjandus on võtnud filmi kuju, siis pole üldse oluline, kas olen raamatut varem lugenud või mitte – žanrid on piisavalt erinevad, et mõlemast täit rõõmu tunda.
Heas kriminullis saavad kokku ettearvamatu lõpuga lugu, karismaatilised kangelased, huvitav atmosfäär ja ilus keel. Ja olgu lugu kui tahes põnev – lõppu ei loe ma ilmaski ette ära.
Kes on krimikirjanduse lemmikautorid ja millised nende raamatud on kõige rohkem meeldinud?
Ma ilmselt ei üllata kedagi, kui tunnistan, et põhjamaised autorid on viimaste aastate suurimad lemmikud: norralane Jo Nesbø ja rootslane Henning Mankell. Šotlane Ian Rankin sobitub ka pilti. Ning ühtlasi nende loodud politseiuurijad Harry Hole, Kurt Wallander ja inspektor John Rebus. Kõik eraeluga pahuksis, veidi alkoholi ja minevikuga kimpus, aga nii vaimukad, teravad ja turvalised. Ka lood, mis kusagil alati lõõtsuvate kirdetuulte käes lahti hargnevad, on – natuke jube mõeldagi! – peaaegu elust enesest.
Aga klassikalised detektiivid nagu Rex Stouti loodud Nero Wolfe või Sir Arthur Conan Doyle’i geniaalne Sherlock Holmes ei kao mu lugemislaualt loomulikult kunagi.
Kas mäletate esimest kohtumist Agatha Christie loominguga?
Meenuvad menusarja „Mirabilia” kaaned lapsepõlvekodu raamaturiiulis ja vist oli see „Kümme väikest neegrit” või „Paddington 16.50”, mis Agatha Christie loomingust esimesena loetud sai. Ma ei oska ühtki tema raamatut teistele eelistada, sest nii andekat krimikirjanikku vaevalt enam kunagi sünnib. Tema detektiividest kuulub mu süda ikkagi Hercule Poirot’le. Näitleja David Sucheti roll selles pole mitte väike, sest kogu maailma jaoks on Hercule ikka ja alati Sucheti nägu.
Kui palju te raamatuid loete? Viimase aja elamused?
Ma tahaksin palju-palju rohkem jõuda. Tööpäevad lihtsalt kaovad käest, aga iga reis tähendab mulle boonusena ka süllesadanud võimalust raudteejaamas või lennukis häirimatult raamatut lugeda. Õhtuti voodis või suvel rannaliival on kindlasti parimad võimalused, aga häirivalt palju jääb lugemata ja see võlg iseenda ees aina kasvab.
Viimase aja elamustest on suurimad Maarja Unduski „Heleda mõtte laast”, mis on kirjutatud ema Ellen Niidust, aga läbi põimitud Eesti kultuuriloo ja Elleni luuletustega. „Ööülikooli” sarjast ilmus äsja Jaan Tootseni toimetatud „Olemise mõnu”, kus Fred Jüssi mõtteid serveeritakse omas mahlas ja rohkemgi veel. Contra läti keelest tõlgitud Andris Akmentiņši „Õpetajad” oli ka elamus, kusjuures tuletas valusalt meelde, et naabrite kirjandusest võiks hoopis rohkem teada.
Kas keegi annab lugemissoovitusi või valite raamatu ise?
Lugemissoovitustega on äärmiselt lihtne, sest teen juba mitmendat aastat kultuurisaadet „OP” ja mulle autoriteetsed ning vaataja poolt armastatud kirjanikud ja kriitikud käivad iga nädal saates esinemas. Sageli küsime lugemissoovitusi ka teiste kultuurialade esindajatelt: alles hiljuti tuletas helilooja Tõnu Kõrvits mulle meelde, et Haruki Murakami värske raamat, mis ootab järge tema öökapil, võiks niisama hästi olla minu järgmine valik. Vikerraadio laupäevane saade „Loetud ja kirjutatud” on ka väga hea spikker. Hiljuti tutvustas Igor Kotjuh seal köitvalt Ukraina autoreid, kellest mõned on praegu rindel, ja mu kindel soov on suve jooksul nende loominguga tutvuda.
Millised raamatud on teid elus kõige rohkem mõjutanud?
Meeletult keeruline küsimus, sest raamatu mõju võib ilmsiks tulla alles aastaid hiljem või siis nii, et ei saa sellest ise arugi. Ma oskan kirjeldada ainult äärmist õnnetunnet, mis tabas mind siis, kui keskkooli lõpus väljaväänatud jalaga voodis lamasin ja kogu John Galsworthy „Forsyte’ide saaga” paari nädalaga järjest läbi lugesin. See tõstis mu maast lahti!
Või kui ühel keerulisel, elutähtsate otsuste langetamise ajal sattusin lugema Gabriel García Márquezi „Armastust koolera ajal”. Ka see raamat andis mulle määratult jõudu ning tarkust iseennast kõrvalt vaadata, mõjutas isegi mu otsuseid. Või kuidas Juhan Viidingu või Viivi Luige luuletused mind ravinud on … Hea kirjanduse nähtamatut mõju on nii palju!
Kas pöörate tähelepanu ka sellele, kes on raamatu tõlkija? Kas oskate nimetada mõnda tõlkijat, kelle tõlkeid olete nautinud?
Muidugi pööran tõlkijale tähelepanu ja kehvad tõlked ajavad mind täiesti endast välja. Õnneks juhtub neid mu teele harva ja tõelised meistrid ei vea kunagi alt. Ilona Martsoni hämmastav vene keele ja ajaloo tunnetus ning oskus kasvõi Ludmila Ulitskaja raamatuid sel kombel tõlkida, et ainult löö nurru. Samuti Anu Saluäär, tänu kellele olen paljusid Ingmar Bergmani ja Bergmaniga seotud raamatuid nautinud nagu peenemaid vaimugurmeetoite.
Olete ise kirjutanud kolm raamatut: Ita Everist, Kersti Kreismannist, Jaak Joalast. Kas see paneb teiste autorite tekste lugema teise
pilguga?
Oi-oi, ikka palju olen heas mõttes teistelt šnitti võtnud! Mari Tarandi „Ajapildi sees” on nii taktitundeliselt kirjutatud raamat oma vennast, vanematest, perest, lähedastest … Samas pole teos kuiv ega väldi keerulisi teemasid. Madis Jürgen – ajakirjanik nagu minagi – kirjutab hoogsalt, lennukalt, puistab kirjeldusi nagu varrukast. Eeskujusid elulooraamatute rindelt ei pea kaugelt otsima.
Kui suur töö on ühe elulooraamatu kirjutamine ja kui kaua see aega võtab?
Minu kogemus näitab, et elulooraamat sünnib nagu laps – mul on kõigi raamatutega läinud aega enam-vähem üheksa kuud. Idee võib varem valmis olla, aga esimesest intervjuust kuni send-nupule vajutamiseni, mis käsikirja toimetaja poole teele saadab, kulub kolmveerand aastat.
Kuigi tuleb tunnistada, et mu raamatud on sündinud täiesti erinevalt. Ita Everi raamatu tarbeks rääkisin palju tema kaasteelistega ja tegin Ita endaga mitmeid pikki intervjuusid, mida ma teatud põhjustel ei salvestanud. Seega tuli palju meelde jätta ja oma märkmeid usaldada.
Kersti kirjasuutliku inimesena tõestas ennast suurepärase kaasautorina ja me kirjutasime raamatu kahasse. Protsess oli erakordselt huvitav ja õpetlik. Jaak Joala raamatu puhul aitasid mind Jaagu vanaema ja ema päevikud, sest laulja endaga ju enam rääkida ei saanud. Kindlasti on veel mõni moodus elulooraamatu koostamiseks, loodan selle kunagi avastada.
Kas on kavas veel mõni raamat kirjutada? Kellest?
Praegu tundub mulle, et turg on küllastunud, aga pakkumisi tööle hakata tuleb iga natukese aja tagant. Praegu pole seda õiget tunnet veel peale tulnud nagu Ita, Kersti ja Jaagu puhul oli. Mõned raamatud – nagu näiteks Maria Klenskaja elulooraamat – sünnivad paberi asemel tele-ekraanil. Elu teeb oma korrektuuri.
Millised on teie hobid?
Kuna kultuur on mu töö, siis seda ei saa hobide alla liigitada. Aga mulle väga-väga meeldib süstamatkadel käia ja looduses kulgeda, lõkke ääres jorutada. Eelmisel suvel pakkisime süsta isegi oma Ungari vizsla Pipa, kellele hakkas selline linnuriigi vaatlemise viis vägagi meeldima.
Millised on suveplaanid?
Suvel tahaks lõputult ujuda, isaga tennist mängida, viia lapselaps Lennart (4) esimest korda lennukiga sõitma. Vaadata paari suveetendust, käia automatkal Lõuna-Saksamaal ja elada Münchenis kaasa Euroopa tippkergejõustikule. Ning võtta igal võimalikul juhul kaasa ja kätte raamat.