Suvi tuleb igal aastal vältimatult nagu jõuludki ja koos sellega tulevad soovitused, mida võiks lugeda, kui muust suvetegevusest aega üle jääb. Muidugi võib ka lugeda raamatuid, mida talvel ja jõulude ajal lugeda ei jõutud, aga uuemate raamatute tutvustused kuluvad ikka ära, sest ilmub neid ju väga palju. Nii et siin ongi juttu mõnest raamatust, mida tahaksin südamest soovitada:
Bonnie Garmus „Keemiatunnid“
See raamat tuli ja vallutas Suurbritannia edetabelid ja lugejate südamed, sest selle teema ja kuiv huumor suutsid selle üldisest taustast meeldivalt esile tõsta. Raamatu peategelane on Elizabeth, naine, kes soovib teha teaduskarjääri, kuid tegemist on möödunud sajandi 50ndate aastate lõpuga ja seda lihtviisiliselt ei lasta tal teha. Naisel ei ole keemiateadusesse asja, ning kuigi ta leiab sugulashinge, läheb ka nende armulugu untsu. Elama aga kuidagi peab ning nõnda hakkabki Elizabeth tegema televisioonis kokandussaadet. Ta on otsustanud jääda kindlalt iseendaks ka kokakunstist rääkides ning nii annab ta teda vaatavatele koduperenaistele kokanduse näpunäidete kõrval aimu sellestki, et oma elu on võimalik muuta, et oma isiksust ja soove ei pea tingimata maha suruma ja teistele ohverdama. Nagu juba öeldud, on raamatu suur voorus ka huumor.
Tutvu raamatuga
Saadaval ka e-raamatuna
Anne Glenconner „Seltsidaam. Minu erakordne elu trooni varjus“
Anne Tennant, Glenconneri paruness üllatas samuti kirjastusmaailma ja lugejaid, kui ta avaldas 2019. aastal 86-aastaselt oma eluloo „Seltsidaam“. Temast sai otsekohe ka jutusaadete oodatud külaline, sest ta oli suurepärane ja vaimukas vestleja ning tal oli palju öelda nii oma mineviku kui ka praeguse aja ja elu kohta. Ta sündis 1932. aastal Leicesteri viienda krahvi vanima tütrena ja perekond oli küll auväärne, kuid mitte eriti rikas ning Annel tuli juba noore neiuna proovireisijana perekonna keraamikat pakkumas käia. Just proovireisilt USA-st ta kuninganna Elizabethi kroonimispidustustele kutsutigi. 1956. aastal abiellus ta lord Glenconneriga, kes oli isegi Briti aadliku kohta silmatorkavalt ekstsentriline. Nii ostiski Colin Tennant 1958. aastal Kariibi mere Mustique’i saare, kuhu varsti leidsid tee paljud kõrgseltskonna esindajad. Üks maatükk kingiti printsess Margaretile ning hiljem sai Anne’ist Margareti seltsidaam. Mustique saar andis Anne’ile ainet ka kriminaalromaaniks „Mõrv Mustique’il“. Uskumatu elu ja väga vaimustavalt kirja pandud.
Elina Backman „Kui kuningas sureb“
Elina Backmani „Kui kuningas sureb“ on debüütromaan, mis on nüüdseks saanud juba järjed ja mille tõlkeõigused on müüdud 16 riiki. Peategelased on koondatud ajakirjanik Saana ja politseiuurija Jan. Saana otsustab sõita Hartolasse tädi juurde ja teda hakkab huvitama, mis tegelikult juhtus aastate eest surnult jõest leitud tütarlapsega. Samal ajal leitakse Helsingist põletusmärgiga surnukeha, ning uurijatel tekib kahtlus, et see ei pruugi jääda viimaseks selliseks mõrvaks.
Tegu ei ole päris karmi põhjamaise krimiga ja minu meelest tuleb see raamatule kasuks. Samal ajal on see igati paeluv lugemine ja tekitab tahtmise autori järgmisi raamatuid lugeda.
Tutvu raamatuga
Saadaval ka e-raamatuna
Sara Paretsky „Tapmiskäsud“
Sara Paretsky esimene romaan ilmus 1982. aastal, ta kirjutab ja rõõmustab lugejaid oma uute raamatutega seniajani. Ma avastasin ta 90ndate aastate alguses ja loen iga uue raamatu kohe läbi, kui see ilmub. Ta on loonud omaenda väga veenva pildi Chicagost, kus tegutseb tema eradetektiiv V. I. (Victoria) Warshawski. Paretsky on ise öelnud, et ta lõi oma tegelaskuju seetõttu, et talle hakkas vastu naiste kujutamine passiivsete ja abitute ohvritena ning ta tahtis kirjutada naisest, kes on võimeline lahendama nii iseenda kui teiste probleeme. Neid probleeme aga jätkub, sest Vic Warshawski ei talu ülekohut mingil kujul ja on alati valmis appi tõttama, tõsi, mõnikord üsna vastumeelselt. Nii on lugu tema kolmandas romaanis „Tapmiskäsud“, kus abi vajab vanatädi Rosa, kelle vastu pole Vicil just sooje tundeid.
„Tapmiskäsud“ oli ka Paretsky n-ö läbilöögiromaan, mis sai tunduvalt suurema tähelepanu osaliseks kui varasemad raamatud. Nüüdseks on ta kirjutanud 21 V.I. Warshawski romaani, lisaks veel eraldiseisvaid romaane, jutukogumikke ja esseistikat. Auhindade nimekiri ei jää romaanide nimekirjale sugugi alla ja ma loodan, et mõlemad pikenevad veelgi.
A.F. Steadman „Skandar ja ükssarvikuvaras“
Pärast Harry Potteri seiklustest kõnelevate raamatute menu on paljud autorid püüdnud saavutada sama, kuid enamasti tulutult. Aeg-ajalt ilmuvad siiski fantaasiaküllased raamatud, mis pole J.K. Rowlingu raamatu kloonid, vaid loovad iseseisva ja põneva maailma. Üks selline on A.F. Steadmani „Skandar ja ükssarvikuvaras“.
Annabel Steadmani triloogia esimese raamatu sissejuhatus kruvib juba põnevuse üles ning loob ettekujutuse hoopis teistsugustest ükssarvikutest kui need valged olevused, kes üle vikerkaare hüppavad. Tema ükssarvikud on metsikud lihatoidulised ja maagilised olevused, kes elavad salapärasel saarel. Kõigi mandril elavate 13-aastaste laste seast valitakse välja käputäis kandidaate, kellel võib olla lootust sõlmida side saarel kooruvate ükssarvikutega. Raamatu peategelane Skandar, kes on kasvanud ilma emata ja pigem ise hoolitsust vajava kui laste eest hoolitseva isaga, on igatsenud saarele pääseda nii kaua, kui ta mäletab. Tähtsal eksamipäeval veab aga kõik viltu ning pöörde toob alles öö. Sellega Skandari seiklused alles algavad. Julgen seda soovitada küll, mitu tuttavat varateismelist lugejat pole suutnud ennast raamatust lahti rebida, enne kui see läbi sai. Kui ma käsikirja sain, lugesin ka ise selle läbi ühe hooga ja ootan järgmist raamatut.
Tutvu raamatuga
Saadaval ka e-raamatuna
Mõnusat suvelugemist!