Mida tähendab mõru koos magusaga on Rita Rätseppale tuttav tunne ja teadmine. Teda kui loomingulist inimest
puudutas sügavalt autori käsitlus vaadata loovust läbi mõrumagusate prillide.
Millised mõtted peas keerlesid, kui panite käest raamatu „Mõrumagus”?
Kõigepealt turgatas pähe kaks mõtet. Me kõik oleme kannatavad olendid. Minu mõttelaadiga haakub vägagi autori mõte: „Võiksime meeles pidada, et ükskõik kui vastumeelne kellegi arvamus meile paistaks või kui särav ja söakas keegi ka ei tunduks, on nad kannatanud või kannatavad edaspidi.” Ära kunagi mine ülbeks ja ära ole kunagi üleolev, mitte ühelgi moel. Oluline on aukartus Elu ees, sügav sugulus kõikide teiste Hingedega.
Teiseks – kuidas reageerida valule? Seda tunnistades saad muuta valu hoopis loovuseks ja armastuseks. Meid saadab ja käivitab Igatsus. Igaühel on see erinev, aga meis kõigis on olemas igatsus ja igatsusvalu. Minoorset muusikat uurinud teadlased leidsid, et kurbus on ainus negatiivne emotsioon, mille muusikaline väljendus meid ülendab.
Kui nõus olete autori seisukohtadega?
Olen autoriga nõus, et nüüdisaegne kultuur pole õpetanud meid küsima olulisi küsimusi. Valgus ja pimedus, sünd ja surm, mõru ja magus kuuluvad igavesti kokku.
Melanhoolia ja depressioon on erineva tunnetusega. Melanhoolias on sügavust, ilu, tundlikkust, teadlikkust.
Olen oma koolitustel peaaegu alati rääkinud, et esmatähtis on hoolitseda iseenda eest. Sellest, kui oluline on olla empaatiline kõigepealt enda vastu. Kui me ei arenda endas enesehoolivust, kui me oleme ennast tühistavate mõtete ja käitumisega, siis ei suuda me olla
empaatilised ka teiste inimeste suhtes. Sa hoolitsed iseenda eest, et saaksid seeläbi hoolitseda ka teiste eest.
Kas saite raamatust teada midagi uut, mida varem ei teadnud?
Raamatus on palju viiteid erinevatele uuringutele, mille kohta oli huvitav teada saada. Väga põnevad ja samas üliloogilised on seosed kurva muusika, emotsioonide ja füsioloogia vahel. Mulle meeldisid väga autori poeetilised mõttekäigud, kuidas kurb muusika
meid puudutab ja mõjutab. Samuti viited varasematesse aegadesse: Kreeka mütoloogia, vanade aegade filosoofid. See kõik mõjub ja annab tänases maailmas kuidagi eriti väärtusliku puudutuse.
Seda ma tõepoolest ei teadnud, et on iidne uskumus, et inimkeha koosneb neljast kehavedelikust või vedelast ainest, mis vastavad neljale erinevale temperamenditüübile: melanhoolik (kurb), sangviinik (rõõmus), koleerik (agressiivne) ja flegmaatik (rahulik). Nende vedelike suhteline kogus pidi vormima meie isiksust. Kuulus Kreeka arst Hippokrates uskus, et täiuslikus inimeses on harmooniline tasakaal
kõigist neljast. Ent paljud meist kalduvad vaid ühe suunas.
Miks on melanhoolia ja mõrumagusad tunded vajalikud?
Et olla päris inimesed. Et kogeda Elu päriselt. Olla kohal ja tajuda samas nii Elu igavikulisust kui ka kaduvust. Suurt Kõiksust ja ühtekuuluvust. Sri Sri Ravi Shankar on öelnud: „Maiste asjade järele igatsemine muudab sind loiuks. Lõpmatuse järele igatsemine täidab sind eluga. Tuleb osata igatsuse valu kanda ja edasi liikuda. Tõeline igatsus toob esile õndsusehetked.”
Mäletan kuidas ma kuulasin üheksakümnendatel Ravi Shankari vinüüle. Sa ei saa aru sõnadest, tajud lihtsalt sügavat rahu.
Kui palju puutute raamatus kirjeldatud probleemidega kokku oma igapäevatöös?
Puutun kokku paljude teemadega, mida raamatus käsitletakse: julgus erineda, julgus olla mina ise, tunnistada, et minu elulaad ja mõtted ei ühti peavooluga. Tihti paraku ei teatagi, kes olen mina, mida tahan just mina. Lihtsalt minnakse vooluga kaasa ja ollakse tegelikult
segaduses ja õnnetud. Meil puudub tihti empaatia nende suhtes, kes on meiega eriarvamusel. Oskamatus väärtustada Elu. Tormatakse
ja tegutsetakse arutult, nagu oleks elu igavene. Inimesed paraku kogevad elu väärtust ja kõige olulisemaid hetki alles siis, kui elu lõppema hakkab. Elada tuleks täna, siin ja praegu. See mõte mõjub kindlasti klišeelikult, aga see on minu sügav veendumus täna, siin ja praegu. Eks olen ka ise noorena olnud tormaja. Igapäevaelus me otsime ja eeldame elult ja kõikidelt täiuslikkust, tihti ka endalt. Näen oma töös, kui palju see tekitab pingeid ja stressi. Tegelikult oleme kõik täiuslikkusest kaugel. Vaja on julgust ja oskust olla see, kes sa oled.
Teha, mida sulle meeldib teha. Sa ei pea midagi, välja arvatud armastama ennast, oma ligimesi ja elu. Sügav teadlikkus aja kaduvusest on mõrumagusa meelelaadi võrdkuju. Mulle tundub, et paljud mured saavad alguse vähesest kontaktist päris-, reaalse eluga. Oskamatusest tunda ja tulla toime päris tunnetega.
Keegi meist ei taha elada murtud südamega ega elus läbi kukkuda. Raamat lohutab: „Ainult surnud ei tunne stressi ega südamevalu.”
Kurbuse kogemine on üks neist vähestest hetkedest, mil inimesed lubavad endale tõelist haavatavust. Nagu raamatu autor kirjutab: „See on aeg, kui meie kultuur lubab meil olla oma tunnete suhtes täiesti aus.” See on hetk, kus kogeme päris mina. Tõelist kontakti enda tegeliku loomusega, ilma igapäevaste maskide ja rollideta. Kui poleks kukkumist, siis poleks õppimisvõimalust. Seda tuleks võtta kui
kingitust saada teada midagi olulist enda sisekosmose ja ümbritseva maailma kohta. Minu üks õpetajaid on öelnud, et igas olukorras saab mõelda, kuidas see on sulle kasulik. Oma elust võin öelda, et nii see ka on. Sel hetkel see loomulikult ei tundu nii, aga taju neid tundeid enda sees, lase aeg mööda ja sa saad teada, et just nii oligi vaja. Mul oli seda raputust vaja, sest oli vaja midagi väga tugevalt selgeks saada.
Oluline on kogeda enda sees olevaid emotsioone teadlikult. Kurbust, viha, igatsust, solvumist, pettumust jne. Oluline on neid teadvustada, kogeda, mitte ignoreerida ega maha suruda. Muuda igasugune valu, millest sa vabaneda ei suuda, oma loominguliseks
väljenduseks või leia keegi, kes seda sinu eest teeb.
Raamatus on juttu erinevatest religioonidest. Kas usklikel inimestel on lihtsam elus hakkama saada?
Ma ei tea, kas just lihtsam elus hakkama saada, aga usk kindlasti toetab inimese toimetulekut. Inimene vajab kuuluvuse tunnet.
Kuulumise tunne annab meile ka toe olemiseks, elamiseks. Religioon, mis iganes usk see ka poleks, annab selle meie-tunde. Ma kuulun kuhugi, on olemas inimesed, kelle hulka ma kuulun. Minu enda mõttelaad on võetud Osholt: kui sa näed Jumalat, siis tapa ta. Ehk – Jumal elab meie enda sees, sa ei peaks kunagi järgima kedagi pimesi. Kui sa märkad, et oled sellel teel, siis lõpeta see teekond ja vaata endasse, sest vastused kõikidele küsimustele on sinu enda sees.
Kes võiks seda raamatut lugeda? Kes peaks seda lugema lausa kohustuslikus korras?
Kindlasti soovitaksin seda raamatut kõigile, keda see kõnetada võiks. Seega n-ö kohustuslik kõikidele mõtlevatele inimestele, aga eelkõige nendele, kes on valmis välja tulema elu ja elukvaliteeti piiravast ohvrirollist. Kes on valmis leidma vastuseid ja edasi liikumist enda
seest. Keda vähegi huvitavad psühholoogilised ja neuroloogilised protsessid. Kuidas toimivad põhjus-tagajärg seosed ja kuidas kõik vastused on meie enda sees olemas, kui vaid saame endaga kontakti ja kuulame omaenda sisehäält, mitte ei ole ego mõju all. Ega lase ennast ümbritseva maailma mürast mõjutada. Igavikulisuse tajumine, tänulikkus ja armastus selle tõelises olemuses on teekond sisemise rahu juurde.
——————————————————————-
Rita Rätsepp on näitleja ja psühholoogiline nõustaja. Kolme lapse ema. Lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli. Töötanud draama- ja nukutetaris. Näitlejate liidu liige ja vabakutseline näitleja.
Psühholoogi hariduse omandas professionaalse psühholoogia erakoolis, Audentese ülikoolis. Sotsiaalteaduste magistrikraadi psühholoogia erialal sai akadeemias Nord. Töötanud koolipsühholoogina Rocca al Mare koolis. Praegu nõustab lapsi ja täiskasvanuid oma erapraksises ja erakliinikus City Tervisekliinik.
Paljude psühholoogiateemaliste artiklite autor. Podcast’i „Vaimse tervise heaks” saatejuht. Tegutseb aktiivselt koolitusturul, viies läbi erinevaid koolitusi ja loenguid enesejuhtimise, enesearengu ja laste kasvatuse teemadel.
Raamatu leiad SIIT:
