Värske pensionär Lembit Uustulnd kirjeldab oma elu lühendiga MAK. See tähendab: meri, akordion ja kirjandus.
Armastuse mere ja kirjanduse vastu on ta saanud kodust. Juba varases nooruses keelas vanatädi, kes oli talle ja vennasele vanaema eest: „Poisid, võtke kisa-kära vähemaks, Vana kirjutab!“ Vana oli muidugi armastatud kirjamees Albert Uustulnd.
Ilmselt pärineb huvi kirjanduse vastu isapoolselt vanaemalt. Vaese rannatalu perenaine pidi hommikust õhtuni tööd rügama. Ent ta luges õlilambi valgel tihti kella kolmeni, kuigi pidi juba kell kuus lauta lehmi lüpsma minema.
Meri on Saaremaal ümberringi ja isa võttis pojad kaasa nii kalaretkedele, paadiga sõitma kui tihti ka jalutama, mereäärse loodusega tutvuma. Meremehe ametile pani aluse hoopis saunalava. Laupäeva õhtuti oli isa sõber vana meremees Kutt kohal nagu viis kopikat. Tema oli kündnud esimese Eesti ajal merd aurulaeva kütjana, kõik maailma mered ja ookeanid risti-põiki läbi seilanud. Jutud, mida vanemad mehed saunalaval pajatasid ‒ merest, kaugetest maadest, eksootilistest loomadest Aafrikas, mustadest naistest ‒ , olid marupõnevad ja vahel isegi pikantsed. Kaup oli selline, et poiss võib neid kuulata, kui suudab meestega võrdselt leili taluda.
Kirjandusse tuli Lembit Uustulnd suhteliselt hilja: 45-aastaselt. Kuna isa kirjutas hästi ja oli igas mõttes suureks eeskujuks, siis vaevasid poega aastaid kahtlused, kas tema kirjutamissoov on tingitud tahtest isa jäljendada või on tal tõepoolest midagi huvitavat lugejale öelda. Lõpuks otsustas asja tol ajal meedias vohanud arvamus, et eestlase parim roog on teine eestlane. See pahandas hingepõhjani ja nii kirjutas ta sihilikult veidi naiivse luureteemalise põnevusromaani „Kiikhobune Antverpenist“. Peategelased on ametis erinevate riikide luureteenistuses, kui aga nende endine kodumaa vajab, siis löövad seljad kokku ja tegutsevad isamaa huvides. Selle 540-leheküljelise teose valmimine nõudis 4,5 aastat. Toonane töö kaptenina välisfirmade laevadel tähendas vähemalt viit kuud merel ja umbes kolme-nelja kuud maal. Laevas sellist raamatut ei kirjuta, sest kapteni kukil on vastutus laeva, inimeste ja veoste eest, mis kõik maksavad kõva kopika. Esikteos saadeti 1998. aastal romaanivõistlusele. Abikaasale ütles noor autor, et oleks väga õnnelik, kui tuleks vähemalt väike kriitikamärge või arvustus. Siis saaks kaaluda, kas visata sulg prügikasti või kriipseldada edasi. Suureks üllatuseks tuli teine koht, esikohast lahutas üks punkt. See lõi pahviks.
Kõik kirjutamised toimuvad kodus oma kirjutuslaua taga. „Avamere“ viies osa valmib käesoleva aasta lõpuks. Eelaimus ütleb, et see ei jää viimaseks.
Lembit Uustulndile meeldib maakohtades lugejatega kohtumas käia. Just seal kuuleb tõelist tagasisidet inimestelt. Samuti meeldib talle, kui inimesed võtavad vaevaks raamatute esitlusele tulla. Siis on tunda, et kirjatöö läheb kellelegi korda. Ta kiidab koostööd kirjastusega Varrak, mis on kestnud juba 23 pikka aastat.
Suure rõõmuga märgib kirjanik, et tütrepojas on kirjutamisgeen samuti olemas. Alles mõni aeg tagasi ilmus noorte kirjandusajakirjas „Värske Rõhk“ tema novell „Hea päev“.
Laevapoeg Alberto
Kui peaks uuesti ametit valima, siis hakkaks Lembit Uustulnd ikka meremeheks. Miks? Samal moeks võiks ju kalakajaka käest pärida, miks ta eelistab torditükile silku. Meeldib, noh!
52 aastat merestaaži sisaldab omajagu mälestusi, millest üks on väga eriline. Õnneliku käega kaptenil on tulnud transportida kolme sünnitajat. Kaks neist õnnestus sokutada helikopterile, aga kolmandaga läks teisiti. Silja Festival sõitis õhtul Stockholmist välja. Kui laev jõudis avamerele, helistas laeva tohter ning kandis ette, et arvatavasti tuleb öö väga tihe. Miks? Sest noortel inimestel ei ole üldse mõistust peas.
Edasi-tagasi reisile Stockholm-Riia-Stockholm oli saabunud valgevenelannast emast ja kuubalasest isast koosnev abielupaar. Stockholmi tohter oli määranud sünnitusaja nädala pärast. Paarikese meelest oli see täiesti piisav, et käia kruiisil Riias. Loodusel ja merel on siiski oma seadused. Poole öö ajal läks keskpaika Läänemerd lahti paras triangel. Kapten sai raporti, et alumise teki kitsas kajutis püüab laeva tohter juba mitmendat tundi naisreisijat sünnitama meelitada. Muret kui palju. Jõuti juba Irbeni majaka juurde, kuid resultaati ikka mitte mingisugust. Liepajast kutsuti välja helikopter, kuid selle saabumine aina venis ja venis. Alltekil keeldus sünnitaja juba kuuendat tundi järjest kangekaelselt sünnitamast. Vanemtüürimees edastas „rindeteateid“ sündmuskohalt: „Sild, sild, siin sünnitusabi, kannan ette, töö käib, resultaat puudub!“ Kolka majaka traaversis põristas helikopter lõpuks kohale ja jäi laeva kohale rippu. Vanemtüürimees pidi edastama sünnitajale teate, et kohe-kohe hakatakse teda üles helikopterisse vintsima. Selle jutu peale tekkis raadioeetris väike paus ja siis kostis vanemtüürimehe reibas raport: „Sild, sild, siin sünnitusabi! Lubage ette kanda, patsient kuulis vintsimisest, ehmatas nii tugevasti, et sünnitas hoobilt. Suur ja tugev poiss, kõik tundub korras olevat, minu meelest vandus juba hispaania keeles.“
Ülevalt laskus arst, käis ja vaatas peategelased üle ning pupsus kõigest hingest naerda. Meedik oli oma elus nii mõndagi näinud, aga mitte seda, et vastsündinut loputatakse suures klaasist salatikausis.
Riias tulid peategelased ennast tutvustama. Poiss oli keeratud laeva voodilinasse ja tudus ülimas rahus ema käte vahel. Tagasisõiduks broneeriti hulljulgele perekonnale sviit ja kapten Uustulnd andis välja oma allkirja ja laeva pitsatiga varustatud sünnitunnistuse. Tallink kinkis laevapojale eluaegse vabapileti sõiduks Silja Festivalil ning suure valge plüüsist karu, mis ületas väikemehe mõõte vähemalt kuus korda.
Stockholmis tulid hoolealused hüvasti jätma ja pärisid kapteni eesnime järele. Pisikese mehe isa veeretas Lembitut katsetades keele peal ja ütles, et see ei pidavat üldse hispaaniapärane olema. Siis päriti isanime kohta. Nii saigi laevapoeg eesnimeks Alberto!
Mida ta jälle kokku luiskab?
Miks peavad inimesed raamatuid lugema? Ega ikka pea küll! Teisalt võiks küsida, miks peab inimene sööma, jooma, magama. Kas need pole meie esmavajadused?
Lembit Uustulnd tahaks püüelda selle poole, et lugeja piiluks vähemalt pool tundi enne uinumist tema raamatusse ja huvituks, mida paganat ta siis nüüd on siin kokku luisanud.
Kapten Lembit Uustulnd koos abikaasa Eerikaga Silja Festivali sillas. Foto: erakogu
Lembit Uustulnd
Sündinud 25. juulil 1952 Kuressaares. 1970. aastal suundus õppima Leningradi kõrgemasse merekooli, mille lõpetas 1976. Asus kolmanda tüürimehena tööle Eesti merelaevandusse. 1970 abiellus endise klassiõe Eerikaga. Tütar Rita on eesti filoloog. Juriidilise haridusega poeg Priit kaitses magistrikraadi majanduses.
- aastal suundus tööle kalurikolhoosi Saare Kalur. Kaugsõidukapteni diplom aastast 1986. Sõitnud kaptenina kaubalaevadel mitmes välisfirmas ja kaheksal Tallinki reisilaeval.
- aastal sai Valgetähe viienda klassi ordeni.
Kõige suurem tunnustus
Loeb kõige suuremaks tunnustuseks seda, kui mõni meremees, kes kunagi on kuulunud laevameeskonda, ei pööra teda kohates nägu kõrvale ega astu vastaspoole teed, vaid tuleb ligi, pistab käe pihku ja pärib: „Tere, härra kapten, kuidas teil siis läheb?“
Raamatu “Kuldkalake leiad SIIT:
